Eesti Haridusteaduste Ajakirja 2016. aasta esimesse numbrisse valitud artiklitel on vähe ühist nii teema kui ka metoodika mõttes, kuid artiklid paistavad silma meetodite rohkuse ning sellest tuleneva metodoloogilise pluralismi ja käsitluste heterogeensuse poolest. Metodoloogilist pluralismi, mis kajastub Eesti Haridusteaduste Ajakirja seekordsetes artiklites, tuleks vaadelda kui Eesti haridusuuringute tugevust ja potentsiaali, sest valdkond saab tõeliselt areneda vaid metodoloogiliste piiride uurimise ning uute vaatenurkade avastamise kaudu. Metodoloogiline pluralism toob kaasa erinevate vaadete ja kontseptsioonide konkurentsi ning võimaluse ületada olemasolevaid piire. Kõnealused artiklid ongi tõestuseks selle kohta, et Eesti haridusuuringud on mitmekesised nii kontseptsioonide, kontekstide kui ka metodoloogiliste käsitlusviiside poolest, heites valgust küll piiratud, kuid sellegipoolest olulisele küsimusele reaalsuse kohta, mida haridusteadlased püüavad mõista.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.01

Narratiiv on üks paljudest kvalitatiivsetest uurimismeetoditest, mille abil saab koguda ja analüüsida andmeid ning esitada uurimistulemusi, kuid sellest hoolimata ei kasutata seda nii sageli kui näiteks juhtumiuuringuid. Artikkel annab võimaluse heita pilk narratiivi kasutamisele selle teadlase vaatenurgast, kes on viimase kümnendi jooksul uurinud selle meetodi abil järjepidevalt noorte teadlaste – doktorantide ning kraadi omandanud ja karjääri alustavate inimeste – kogemusi. See on aidanud mõista nii narratiivi pakutavaid võimalusi kui ka sellega kaasnevaid piiranguid. Artiklis tutvustatakse esmalt narratiiviuuringuid laiemalt ning seejärel selgitatakse autori kümneaastase narratiiviuuringuga seotud mõttekäike, protsesse ja toiminguid, sealhulgas narratiiviga kaasnevat loomingulist potentsiaali. Eesmärk on tekitada teistes teadlastes soov kaaluda narratiivi kasutamise võimalusi, kui see sobitub nende epistemoloogilise käsitlusviisiga.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.02

Organisatsiooni kui terviku juhtimise seisukohalt on oluline, et iga õpetaja oskaks hinnata oma arenguvajadusi ja -võimalusi, probleeme lahendada ning meeskonnas töötada. Uurimuse eesmärk on välja selgitada, millised õppiva organisatsiooni juhtimise distsipliinide põhimõtted domineerivad klassiõpetajate arusaamades, ning arendada välja tõhusalt toimiva haridusasutuse juhtimise mudel indiviidi ja organisatsiooni tasandil. Toetudes Senge (1990) õppiva organisatsiooni juhtimise viiele distsipliinile, analüüsitakse artiklis põhikooli esimese kooliastme õpetajate mõttemudeleid ja süsteemse mõtlemise oskust, arusaamu isiklikust meisterlikkusest, ühisest visioonist ning meeskondlikust õppimisest. Uuringu valimi moodustab 47 kolmanda klassi õpetajat, kelle arusaamu ja hinnanguid uuritakse struktureeritud intervjuudega. Andmete analüüsimisel kasutatud muutuja- ja indiviidikesksed analüüsid võimaldavad leida erinevusi nii rühma keskmiste tulemuste tasemel kui ka eri profiiliga õpetajate rühmades. Uurimistulemustest selgub, et klassiõpetajad kirjeldavad põhjalikumalt õppiva organisatsiooni indiviidi tasandi distsipliine, seevastu organisatsiooni tasandi distsipliinide kirjeldused on pinnapealsemad. Tulemustele tuginedes saab arendada välja tõhusa haridusasutuse juhtimise mudeli.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.03

Üha enam riike kehtestab alus- ja üldharidusastmes riiklikke õppekavu. Samas suureneb tähelepanu õpetaja omanikutundele õppekava suhtes ning õpetaja kaasamisele õppekava arendamisse, kuna mõistetakse, et need on riikliku õppekava eduka rakendamise eeltingimused. Seega on õpetaja tegevus õppekava arendamisel oluline uurimisteema. Uurimuse eesmärk on selgitada, millised on Eesti lasteaiaõpetajate kogemused koolieelse lasteasutuse õppekava koostamisel ja nende ootused seoses õppekava arendamise protsessiga ning milliseks nad hindavad õppekava koostamise protsessi mõju oma professionaalsele arengule ja demokraatliku professionalismi süvenemisele. 32 lasteaiaõpetajaga tehtud poolstruktureeritud intervjuudest selgus, et õpetajate hinnangul aitas lasteaia õppekava koostamise protsessis osalemine kaasa õppekava olemuse mõistmisele, suurendas motivatsiooni osaleda õppekavaarenduses ning toetas õpetaja üldist professionaalset arengut. Viimase olulisimaks osaks oli koostöövõime ehk demokraatliku professionalismi lisandumine. Uurimistulemused kinnitavad, et senine riiklik õppekavapoliitiline kurss on alushariduse puhul põhjendatud, ent õpetaja ootused viitavad vajadusele õppekava arendamise protsessi täiustada.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.04

Õpetajakoolitus on viimastel aastatel olnud Eestis suure tähelepanu all. Pedagoogiline praktika ja kutseaasta kui õpetajakoolituse esimesed etapid avaldavad väga suurt mõju üliõpilase isiklikule ja professionaalsele arengule. Seepärast on oluline uurida, mida üliõpilased kogevad oma esmasel kokkupuutel õpetaja elukutsega. Üht võimalust selleks pakuvad hariduslikud blogid, milles käsitletavad teemad võimaldavad jälgida praktikantide ja algajate õpetajate õppimis- ja mõtlemisprotsessi. Uurimuse eesmärk on välja selgitada, millest ja kuidas kirjutavad blogis õpetajakoolituse üliõpilased pedagoogilisel praktikal ja algajad õpetajad kutseaastal. 2010/11. ja 2012/13. õppeaastal korraldatud uuringus osales 243 blogijat. Andmeid koguti blogist, mida õppijad kasutasid praktika või kutseaasta jooksul vabatahtlikult omavaheliseks suhtluseks. Artiklis analüüsitakse saadud tulemusi kvantitatiivselt ning antakse nende põhjal soovitusi pedagoogilise praktika ja kutseaasta korraldajatele.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.05

Soolise võrdõiguslikkuse taotlemisel lähtutakse põhimõttest, et naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus nii hariduse omandamisel kui ka tööelus. Kuna haridusel, sh õpetajakoolitusel, on väärtuste ja hoiakute kujundamisel oluline roll, käsitletakse seda sageli soolise võrdõiguslikkuse edendamise ühe võtmevaldkonnana. Uurimuse eesmärk on kirjeldada Eesti õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste valdkonna üliõpilaste hoiakuid ja teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse küsimuses, sh osutada nende erinevustele üliõpilaste üldkogumist. Selleks kombineeriti kvantitatiivset ja kvalitatiivset uurimisviisi. Uuringus küsitleti üliõpilasi (N = 2748) soolise võrdõiguslikkusega seotud hoiakute ja kogemuste teemal ning intervjueeriti õpetajakoolituse üliõpilasi (N = 20) fookusrühmades, et mõtestada kõrgkoolide õpetamispraktikat ning seda mõjutavaid väärtusi ja norme soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast. Ilmnes, et üliõpilased suhtuvad soolisesse võrdõiguslikkusse soosivalt ja tajuvad ebavõrdset kohtlemist soo alusel probleemina. See on hea potentsiaal, mille varal arendada tulevaste õpetajate valmisolekut sootundlikuks pedagoogikaks. Selgelt eristusid ka nende üliõpilaste rühmad, kelle hoiakutes väljenduvad teiste rühmadega võrreldes enam soolised stereotüübid (algajad üliõpilased ja mehed). Uurimuse tulemused täiendavad varasemate uurimuste omi, milles käsitletakse sugupoolte aspekti arvestamist hariduses, ning neil on praktiline väärtus õpetajakoolituse õppekavade kujundamisel.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.06

Tutvustatav uurimus on osa mahukamast õpetaja professionaalsuse avaldumist käsitlevast uurimistööst. Selle eesmärk on selgitada välja, millisena tajuvad õpilased õpetaja tegevust tunnis, sealhulgas millised on erinevused hinnangutes algajatele ja kogenud õpetajatele, ning kõrvutada neid hinnanguid õpetajate endi kujutlustega õpetamisest. Uuringus osales 314 põhikooliõpilast (6.–9. klass) ja nende 20 õpetajat, kellest kümme olid algajad ja kümme kogenud õpetajad. Õpilaste hinnangud õpetajate õpetamisviiside kohta selgitati välja küsitlusega. Selles hindasid õpilased õppimistingimuste loomist, tunnieesmärkide selgust, tunni ülesannete sisu selgust ja raskusastet, õpetaja juhendamist, kontrollimist, hoolivust ja entusiasmi. Õpilaste hinnanguid võrreldi andmetega, mis on esitatud õpetajate reflekteerivates kirjutistes nende õpetamismeisterlikkuse kohta, samuti ainetunni kommentaaridega. Uurimistulemustest ilmnes, et õpilaste antud hinnangud õpetajate tegevusviisidele seostuvad õpetaja töökogemusega. Õpetajate endi kirjutistest ja intervjuudest ning õpilaste hinnangutest selgus, et algajate õpetajate raskusi tunni läbiviimisel märkavad ka nende õpilased. Õpilaste keskmised hinnangud kogenud õpetajate õpetamistegevuste kvaliteedile olid alati kõrgemad algajate õpetajate õpetamistegevusele antavatest hinnangutest.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.07

Õpetaja keele- ja suhtluseeskuju mõjutab oluliselt õppeprotsessi kvaliteeti. See realiseerub harjumuspärase tunnisuhtlusstiilina, mis hõlmab nii mitteverbaalse kui ka verbaalse suhtluse komponente: õpetaja ja õpilaste tegevuste kommenteerimist, õpilaste vastuste kordamist ja laiendamist, küsimuste valikut ning keelekasutuse raskusastme varieerimist. Uurimuse eesmärk on hinnata struktureeritud vaatluse teel klassiõpetajate (N = 46) suhtlusstiile ja nende seoseid õpilaste (N = 611) emakeeleoskustega 3. klassis. Rühma- ja indiviidikesksete analüüside ning multimodaalse videoanalüüsi põhjal ilmneb neli suhtlusprofiili, mis eristuvad verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse komponentide kasutuse poolest. Kõige vähem kasutavad õpetajad emakeeletunnis enda ja õpilaste tegevuste kommenteerimist ning kõige rohkem õpilaste vastuste kordamist ja täiendamist. Uurimistulemustest selgub, et õpetajatel, kelle suhtlusstiil sai kõrge hinnangu, on oodatust rohkem emakeeletestis kehvema tulemuse saavutanud õpilasi.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.08

Artiklis keskendutakse õpetajate juhendamispraktika seostele õpilaste kaasatusega õppimisse. Õpetaja poolt tunnis rakendatud juhendamisstiili väljaselgitamisel võeti aluseks isemääramisteooria (self-determination theory), mille kohaselt on õppijate motivatsiooni ja seda väljendavat kaasatust toetava õpikeskkonna loomisel olulised kaks õpikeskkonna dimensiooni: autonoomsuse toetamine ja struktureeritus. Täpsemalt analüüsiti, millist mõju avaldavad õpetajapoolne autonoomsuse toetamine ja struktureeritus põhikooli 2. klassi (N = 260) ja 7. klassi õpilaste (N = 207) kaasatusele tunnis. Andmete kogumisel kasutati tunnivaatlust ning küsitleti õpilasi. Uurimistulemuste põhjal võib öelda, et 2. klassi õpilaste hinnangud oma kaasatusele olid 7. klassi õpilaste omadega võrreldes oluliselt kõrgemad ning tüdrukud hindasid mõlemas klassis enda kaasatust kõrgemalt kui poisid. Kaasatuse komponentidest ennustas õpetajapoolne autonoomsuse toetamine 2. klassi õpilaste pingutamist ning 7. klassi õpilaste tunni nautimist. Tunni struktureeritusel oli mõju õpilaste kaasatusele ainult 7. klassis, kus enam struktureeritud tundides olid õpilased keskmiselt tähelepanelikumad ning pingutasid samuti tugevamini.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.09

Võõrkeeleoskuse omandamist on võimalik toetada, arendades õppijate keeleõppestrateegiaid. Õpistrateegiate uurijad on töötanud välja erinevaid õpistrateegiate taksonoomiaid, kuid tõendid nende valiidsuse kohta on vastukäivad. Selle uurimuse eesmärk on leida empiirilistele andmetele kõige paremini vastav keeleõppestrateegiate klassifikatsioon ning uurida keeleõppestrateegiate seoseid ja nende mõju õpitulemustele. Kinnitava faktoranalüüsi tulemused näitavad, et modifitseeritud ja täpsustatud kuuefaktorilisel mudelil on head mudeli headuse indeksid. Eestikeelses Est-SILLi mudelis moodustus kuus strateegiarühma: metakognitsioon, sotsiaalsed, kompensatsiooni- ja mälustrateegiad ning aktiivne keelekasutus ja seostamisstrateegiad. Struktuurivõrrandite mudelite analüüsiga saadud tulemused kinnitavad, et kognitiivsed õpistrateegiad avaldavad õpitulemustele otsest mõju, kuid metakognitiivsed õpistrateegiad mõjutavad õpiedu kaudselt, kognitiivsete strateegiate kaudu.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2016.4.1.10

Sõdadevahelisel Eestil ei ole ette näidata ülearu palju akadeemilisi naisi, kelle karjäär viis Eesti maailmakaardile. Seda enam on põhjust tähele panna "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Hilda Taba doktoriväitekirja „The dynamics of education: A methodology of progressive educational thought” (1932) tõlget eesti keelde. Kõnealuses raamatus tutvustab Hilda Taba oma vaateid haridusele ja õpilaste arengule, andes ülevaate toonases haridusteaduses rakendatud meetoditest ja teooriatest ning kritiseerides nende valguses õppeainete korraldust ja õppekavade ülesehitust. Ta on kategooriliselt vastu valmistõdede edastamisele ja õppesisu mõõdutundetule laiendamisele, leides, et õppekava planeerimise eesmärk peab olema õppija kumulatiivne, järjepidev ja katkematu areng.

DOI: https://doi.org/10.12697/ha.2016.4.1.11