Eesti Haridusteaduste Ajakirja esimene number keskendub õpetajakoolitusele ja kõrgkoolipedagoogikale. Erinumbri eesmärk on tutvustada nendes valdkondades Eestis läbiviidud uuringuid ning pakkuda uurimistulemuste põhjal uusi teadmisi edasiste arutelude ja arendustöö tarbeks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajakirja esiknumbri kaastööd avavad õpetajakoolituse ja kõrgkoolipedagoogika erinevaid tahke ning aitavad paremini mõista nende valdkondade komplekssust. Peale kaastööde panuse teadustöö edendamisse, sh mitme originaalse mõõtevahendi esitlemise, antakse artiklites ka praktilisi soovitusi õpetajakoolituse ja laiemalt kõrgkooliõpingute arendamiseks. Näiteks käsitletakse õpetajakoolituse teoreetiliste õpingute ja õpetamispraktika parema seostamise võimalusi, samuti arutletakse kõrgkoolides õppimiskeskse õpetamisviisi rakendamise eelduste ja tingimuste üle.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.01

Õpetaja praktilise teadmise sisusse ja olemusse süüvimine aitab paremini mõista õpetamise keerukust ning võimaldab algajal õpetajal arendada oma teadmisi pedagoogika ja õpetaja praktilise töö vahelistest seostest. Seetõttu on õpetaja praktiline teadmine õpetajatöö alusteadmiste asendamatu osa. Samas on õpetaja praktilise teadmise uurimine näidanud, et kogenud õpetajate teadmised võivad suuresti erineda. Nii ei ole lihtne vastata küsimusele, kuidas oleks võimalik sellist tüüpi teadmist kasutada õpetajakoolituses. Algaja õpetaja suunamine praktiseeriva õpetaja juhendamise alla ei taga automaatselt professionaalsust õpetamisel. Seetõttu kasutavad õpetajakoolitust pakkuvad õppeasutused vähemasti kolme metoodilist lahendust: a) juhtumiuuringuid, b) kogenud õpetajate praktilise teadmise analüüsi ning c) kogenud ja algajate õpetajate ühisõpetamist praktilise teadmise jagamise eesmärgil. Käesolevas artiklis kirjeldatakse, kuidas nimetatud kolmel viisil rakendada õpetaja praktilist teadmist õpetajakoolituses. Artiklis jõutakse järeldusele, et tõelise efekti saavutamiseks professionaalses arengus peavad algajad õpetajad suutma seostada praktilise teadmise nii uurimispõhise teadmisega kui ka neil juba olemasoleva teadmisega ja oma kutsetegevuse perspektiividega.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.02

Artiklis tutvustatav uurimus on osa mahukamast õpetaja professionaalset arengut käsitlevast uurimistööst, mille eesmärk on analüüsida algajate ja kogenud õpetajate praktilist teadmist tunnitöö korraldamisel. Viimastel aastakümnetel on õpetamistegevuse videolindistamist üha sagedamini kasutatud õpetajatöö uurimise meetodina. Õppetundide videolindistuste abil saab pärast tundi analüüsida, milline oli töökorraldus klassis, kuidas laabus koostöö õpetaja ja õpilaste vahel ehk milline oli õpetajapoolne juhendamine ning milline õpilaste tegevus tunnis. Tunnivideo võimaldab dokumenteerida tunnis toimunut ja on seeläbi abiks õpetaja professionaalse arengu toetamisel ning õpetamise kvaliteedi parandamisel.

Uuringus osales kümme algajat ja kümme kogenud õpetajat, kes panid kokku oma professionaalse arengu mapi – portfoolio, mille üks komponente on tunnivideo. Artikli aluseks oleva materjali kogumine hõlmas kaht etappi: valimisse arvatud õpetajate tundide videolindistamist ning õpetajapoolset tundide kommenteerimist stimuleeritud meenutuse meetodil. Õpetamistegevuse käsitlemise teoreetiliseks lähtekohaks käesolevas uurimuses on õpetaja praktilise teadmise kontseptsioon.

Kvalitatiivse sisuanalüüsi tulemused näitavad, et kogenud õpetajate kommentaarides ilmnev praktiline teadmine on terviklikum ning see käsitleb õpetamist kui õppija arendamist. Algajad õpetajad, tundes küll teooriat, keskenduvad eelkõige oma aine õpetamisele.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.03

Eduka õpetajatöö üks olulisi eeldusi on õppetöö planeerimise oskus, mille jaoks on vajalikud nii teoreetilised kui ka praktilised teadmised. Paraku on õppetöö planeerimise uurimine osutunud teadlastele üsna keeruliseks ülesandeks. Ühelt poolt on selle põhjus planeerimise kui protsessi enda keerulisus, teisalt aga tõdemus, et kõike pole võimalik planeerida. Uurimuse eesmärk oli luua usaldusväärne küsimustik õpetajate planeerimisoskuste uurimiseks. Teoreetilise mudeli loomisel tugineti formaalse teadmisena Gage’i ja Berlineri (1998) õpetamise põhiülesannete mudelile ning õpetaja mõtlemisprotsesside avaldumisele kolmes õppetöö etapis (Eggen & Kauchak, 2013). Selle tulemusena koosneb küsimustik viiest suuremast teemavaldkonnast, milleks on eesmärkide määratlemine, õpilaste/klassi eripära arvestamine, õppimise ja motivatsiooni mõistmine ning saadud teadmiste rakendamine, õppemeetodite väljavalimine ja rakendamine ning õpitulemuste hindamine. Iga valdkonna küsimused on püstitatud mudeli alusel ja esitatud Likert-tüüpi viiepallilistel skaaladel.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.04

Artiklis tutvustatakse õpetaja professionaalse rolli internaliseerimise uurimiseks loodud testi. Õpetaja professionaalse identiteedi kujunemist võib käsitleda vastava sotsiaalse rolli internaliseerimisena, mis võib leida aset ainult sotsiokultuurilises kontekstis, pakkudes personaalse kultuuri loomiseks semiootiliselt vahendatud teavet (Valsiner & Rosa, 2007). Semiootilise materjali vahendamist isiku ja keskkonna vahel saab kirjeldada internaliseerimise ja eksternaliseerimisena (Valsiner, 2001). Kirjeldatava testi puhul kasutati isiku ja keskkonna dialoogi mõtestamiseks intrapsüühilisel tasandil dialoogilise mina teooriat (Hermans & Hermans-Konopka, 2010), mis võimaldab jälgida isiku aktuaalseid rolle, nende seoseid ja muutumist.

Tutvustatava testi koostamisel tugineti Kullasepa (2008) ning Leijeni ja Kullasepa (2013a) loodud mõõtevahenditele. Test koosneb üheksast ülesandest, kus vastajal tuleb õpetajatööga seotud dilemma kirjelduse põhjal nimetada ja seletada vastavas olukorras tekkivaid tundeid.

Uuringus osales 109 õpetajakoolituse üliõpilast. Eeldati, et õpetajakoolituses kaugemale jõudnud ja suurema pedagoogilise töö kogemusega isikute vastused väljendavad enam professionaalse rolli omaksvõtmist. Tulemused kinnitasid nimetatud seost töökogemuse ja professionaalse rolli omaksvõtmise vahel. Suurema töökogemusega üliõpilaste vastused kajastasid teistega võrreldes sagedamini internaliseeritud professionaalset mina-positsiooni.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.05

Käesoleva uurimuse eesmärk on võrrelda õpetajakoolituse praktikantide ja kutseaastal olevate õpetajate kutsevalikut mõjutavaid motivatsioonitegureid. Kahel aastal (2010, 2012) korraldati uuring, kus kasutati adapteeritud FIT-Choice’i skaala varianti. Uuringus osales 396 vastajat Tartu ja Tallinna Ülikoolist (neist 189 õpetajakoolituse praktikanti, 207 kutseaastal olevat õpetajat).

Uuriva faktoranalüüsi tulemusena eristus nii õpetajakoolituse praktikantide kui ka kutseaastal olevate õpetajate kutsevaliku motiivide puhul viiefaktoriline struktuur ning kutsevalikuga rahulolu ja õpetajatööst ettekujutuse puhul kolmefaktoriline struktuur. Võrreldes õpetajakoolituse praktikantide ja kutseaastal olevate õpetajate kutsevaliku motiive t-testi alusel, leiti, et kutseaastal olevad õpetajad andsid faktoritele Sisemine motivatsioon ja tajutud õpetamisoskused ning Väline motivatsioon ja töö sobivus eraeluga oluliselt kõrgemad hinnangud kui õpetajakoolituse praktikandid. Mõlemad grupid olid kõige kõrgema hinnangu andnud faktorile Sisemine motivatsioon ja tajutud õpetamisoskused ning kõige madalama faktorile Oluliste inimeste mõju. Lisaks andsid kutseaastal olevad õpetajad faktorile Rahulolu kutsevalikuga oluliselt kõrgema hinnangu kui õpetajakoolituse praktikandid. Kahe grupi vahel ilmnesid erinevused ka kutsevalikuga rahulolu ja õpetajatööst ettekujutuse alaploki põhitegurites.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.06

Esimesed tööaastad on õppejõu professionaalsuse kujunemise seisukohast väga tähtsad, sest siis pannakse alus õppejõu identiteedi kujunemisele, liitutakse ülikooli kogukonnaga ning võetakse omaks selles valitsevad väärtused ja traditsioonid või vastandutakse neile, samuti arenevad sel ajal õpetamisoskused.

Varasemad uurimused on näidanud, et õppejõudude arusaamade, uskumuste ja väärtuste uurimine on keeruline, sest sageli pole õppejõud teadvustanud, millistele arusaamadele ja uskumustele nende professionaalne praktika toetub. Samas on visuaalsed uurimismeetodid andnud häid võimalusi õppejõu õpetamisarusaamade, professionaalse identiteedi ja selle erinevate aspektide, elukogemuste ja mälestuste tähenduse ning isiklike teooriate uurimiseks, sest need võimaldavad intervjueeritavale anda impulsi oma arusaamade teadvustamiseks ja sõnastamiseks.

Artiklis analüüsitakse 13 algaja õppejõu õpetamisarusaamu ja nende kujunemist fotointervjuude põhjal. Analüüsi tulemusel leiti, et algajat õppejõudu kui rühma ei või käsitleda lihtsustatult, sest nad on erinevad. Algajate õppejõudude õpetamisarusaamad ei ole veel välja kujunenud ning seetõttu otsivad õppejõud alles endale sobivamat ja arusaamadega kooskõlas olevat õpetamisviisi. Uurimuse tulemused osutasid, et algaja õppejõu õpetamisarusaamade kujunemisel on peamine roll õppejõu enda õppimiskogemusel üliõpilasena ning sellel, milline on tema arusaam õppimisest. Uurimus näitas, et algaja õppejõu õpetamisarusaamad peegeldavad ka seda, millise õppejõuna soovitakse ennast näha olevikus ja millises suunas areneda tulevikus. Algajate õppejõudude erinevuste mõistmine võimaldab ülikoolidel välja arendada tugisüsteeme õppejõudude professionaalse õppimise toetamiseks. Kuna õppejõud on erinevad, siis vajavad nad ka erinevat toetust.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.07

Mitmed üliõpilaste seas läbi viidud uuringud näitavad seost epistemoloogiliste uskumuste ehk teadmuskäsituse ja õpikäsituse vahel. Need uskumused ise aga tingivad selle, kuidas üliõpilased võtavad vastu erinevaid õppejõu tegevusi ja kuidas nad õpivad. Viimasel ajal levivad ka Eestis üha enam aktiivõppe meetodid, mis eeldavad üliõpilastelt teistsugust valmisolekut kui passiivne loengu vormis õppimine. Käesoleva töö eesmärk oligi kirjeldada, millised on Eesti esimese kursuse üliõpilaste epistemoloogilised uskumused ja õpikäsitus ning kuidas need mõjutavad üliõpilaste õpieelistusi. Lähtuti hüpoteesist, et Eesti esmakursuslased on pigem passiivsed, fikseeritud laadi epistemoloogiliste uskumustega ning ootavad õppejõult kui autoriteedilt nn valmisteadmisi. Seetõttu eelistavad nad töötada pigem üksi, mitte rühmas.

Uurimuse hüpotees leidis üldjoontes kinnitust. Enamik uuritud esimese kursuse üliõpilastest käsitab teadmist oskuse või kogemusena. Õppimine on uute teadmiste omandamine õppejõult, kaaslastel on eelkõige vaid motiveeriv roll. Esmakursuslased eelistavad õppejõudu, kes on autoriteet ja ekspert, mistõttu oodatakse, et õppejõud tooks elulisi näiteid ja selgitaks õpitavat samm-sammult. Suur osa küsimustiku täitnud üliõpilastest on pindmise õpihoiakuga: nad mõistavad teadmist eelkõige fakti, kogemuse või oskusena ja eelistavad õppida üksi. Samal ajal on neil pluralistlikku laadi epistemoloogilised uskumused. Uuringust selgus ka, et sügava õpihoiakuga üliõpilased näevad õppimist protsessina ning teadmisi sealjuures ajas muutuvate ja arenevatena.

Ainsaks kõrvalekaldeks esialgsest hüpoteesist olid üliõpilaste valdavalt pluralistlikud epistemoloogilised uskumused, mis võivad viidata ühiskonnas üldiselt levivale arusaamale, et pole ühtset tõde, vaid on palju tõlgendusi.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.08

Raamatututvustus annab ülevaate artiklikogumikust "Higher education at a crossroad: The case of Estonia". Raamat keskendub muutustele, mis on Eesti kõrghariduses toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, samuti eesseisvatele ülesannetele, mille need muutused on endaga kaasa toonud. Kogumik esindab multidistsiplinaarset koostööprojekti, sest uuringute läbiviijad ja artiklite autorid on kasvatusteadlased, psühholoogid, majandusteadlased ja sotsioloogid kolmest Eesti kõrgkoolist.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2013.1.09