Alusharidusel ja algõpetusel on suur mõju lapse arengule ning hilisematele saavutustele koolis. Praeguse erinumbri artiklites käsitlevad autorid selliseid valdkondlikke probleeme, mis ootavad edasilükkamatut lahendust mitte ainult teadusartiklite lehekülgedel, vaid ka tuumakaid otsuseid riiklikul tasandil, õpikeskkonna korralduses ja nende rakendamist igapäevases õpetamises. Mitme artikli autorid rõhutavad tervikkontseptsioonide loomise vajadust ja tuginevad teoreetilise vundamendi ladumisel kultuurilis-ajaloolise teooria rajaja Lev Võgotski ideedele lähima arengu väljast või sotsiaalse keskkonna mõjust laste kognitiivsete funktsioonide arengule. Artiklites tutvustatakse põhivoolust erinevaid uurimiskogemusi Brasiiliast ja Hiinast, juhtides lugeja tähelepanu teistsugustele keskkonna organiseerimise viisidele. Eestis tehtud empiirilistest uurimustest võetakse vaatluse alla õpetajate õpetamiskogemused, hinnangud oma teadmistele ja õpetajate tegevused lapsekeskse kasvatuse kontekstis. Samuti vaadeldakse õpetaja kohustust hinnata nii 3–4aastaste laste üldpädevusi kui ka alg- ja põhikooliõpilaste tekstimõistmisoskust ning mõtiskletakse selle üle, kuidas teha seda parimal viisil. Tervikkontseptsiooni loomine alushariduse ja algõpetuse muutmisel tagaks ka praktikute aktiivse osalemise selles protsessis.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.01

Artiklis analüüsitakse, kuidas Brasiilias São Paulos loodi haridusjuhtidele mõeldud kujundava sekkumisprojekti käigus uus hariduskorralduse kontseptsioon. Võgotskile ja Leontievile tuginedes esitasime küsimuse, milline on osalejate isikliku arusaama ja hariduskorralduse sotsiaalse tähenduse vastastikmõju ühise kontseptsiooni kujundamisel. Ühise kontseptsiooni loomise käigus tekkinud arutelusid analüüsiti kolmes järgus: alguses väljapakutud viimistlemata kontseptsiooni (ingl raw object) selgitamine, viimistlemata kontseptsiooni edasiarendamisel tekkinud vastuolude käsitlemine ja uue kontseptsiooni stabiliseerimine. Viimistlemata kontseptsioon väljendas hariduskorralduse harjumuspärast eesmärki aidata kaasa õpetamis- ja õppimistingimuste parandamisele. Vastuolud tekkisid peamiselt arusaamades selle kohta, kas hariduskorraldus on vajalik õpetamiseks ja õppimiseks või õpetamise ja õppimise kaudu kogukonna muutmiseks. Stabiliseerumine saavutati hääletamise tulemusena ning uue hariduskorralduse eesmärk määratleti näiliselt samamoodi nagu viimistlemata kontseptsiooni puhul. Stabiliseerumisperiood jäi siiski ajutiseks ja sellega seoses tuli püüda ületada kahe alternatiivse definitsiooni vastasseisu. Seega jäid nii hariduskorralduse tähendus kui ka kontseptsioon avatuks edasistele muudatustele. Siinses artiklis kirjeldame, kuidas kaasati haridusjuhte ühisesse jõupingutusse hariduskorralduse kontseptsiooni väljatöötamisel. Artiklis tutvustame ja testime uut teoreetilist raamistikku, mille abil saab uurida ühise kontseptsiooni kujundamisega kaasnevaid muutusi hariduskorralduses. 

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.02a

Suur osa koolis ja lasteaedades omandatavast haridusest jõuab lasteni kõrvaliste kohtade ehk selliste paikade kaudu, mis asuvad küll haridusasutuste territooriumil, kuid ei ole otseselt õppetegevuseks ette nähtud. Samas puutuvad kõik kooliskäijad nendega oma igapäevaste toimetuste käigus tahes-tahtmata kokku. Hiina lasteaedades ja koolides saadud etnograafilisele kogemusele toetudes analüüsime hariva sisuga semiootiliselt kodeeritud salakirja õppeasutuste sissepääsude, koridoride ja trepikodade seintel ning sellistele kõrvalistele kohtadele seatud eesmärke. Näitame, et selline kodeerimine viib keskkonna kultuurilise organiseerituse täiuseni, mille puhul muutuvad otsesed hariva suunitlusega sõnumid üleliigseks.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.03a

Õpetajatöö on stressirohke ja pingete tõttu võidakse ametist loobuda. Ühed pingete põhjused on kiired muutused haridussüsteemis. Uuenevate olude ja ootustega toime tulek eeldab õpetajalt õppimist ja sotsiaalse keskkonna tuge. Et mõista, kuidas õpetajate õppimist muutuste taustal toetada, on meie eesmärk kirjeldada, kuidas kajastuvad neoliberaalsed haridusmuutused õpetajate õpikogemustes, ning analüüsida, millised õpikogemused on õpetajatele tähenduslikumad. 33 õpetajaga tehtud intervjuudest selgub, et õpetajad tajuvad positiivsete majanduslike muutuste kõrval vastuolu liberaalsete väärtuste (nt õppija individuaalsuse arvestamise) ning haridustulemuslikkusele, sh tulemuste mõõdetavusele orienteerituse vahel. Selle vastuoluga toimetulekuks saadakse tuge lähematelt kolleegidelt, kuid vajatakse ka kõrgetasemelist täiendõpet ja õpetaja kui tipp-professionaali tunnustamist ühiskonnas.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.04

Lapsekesksele kasvatusele üleminek on alushariduse valdkonnas olnud üks olulisimaid eesmärke alates Eesti taasiseseisvumisest. Selle eesmärgi täitmisel on õpetajatele abiks olnud Hea Alguse programm, milles rõhutatakse lapse individuaalsuse toetamist valikute võimaldamise ja last toetava pedagoogilise praktika kaudu. 2008. aastal tehtud kirjaliku küsitlusega selgitati välja, milliseid erinevusi esineb Hea Alguse programmi rakendavate ja mitterakendavate õpetajate  hinnangutes oma tegevusele lapsekeskse kasvatuse kontekstis. Küsimustiku koostamise aluseks oli rahvusvahelise Hea Alguse Ühingu õpetajate hindamise standard. Uuringu tulemustest ilmneb, et Hea Alguse rühmade õpetajad rakendasid enda hinnangul oma tegevuses lapsekeskset kasvatust enam kui nende lasteaedade õpetajad, mis ei kuulu Hea Alguse programmi. 2016. aastal tehti sama uurimisvahendiga võrdlusuuring, et välja selgitada, kas Hea Alguse programmi rakendavate ja mitterakendavate õpetajate hinnangutes on varasema uuringuga võrreldes erinevusi. Küsitluse tule mustest selgub, et 2016. aastal olid Hea Alguse programmi mitterakendavate õpetajate hinnangud oma tegevusele lapsekeskse kasvatuse kontekstis oluliselt kõrgemad kui 2008. aastal ning ei erinenud enam statistiliselt olulisel määral Hea Alguse õpetajate hinnangutest.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.05

Digitehnoloogia on kujunenud hariduse osaks alates lasteaiast ning ka kutsestandardis on koolieelse lasteasutuse õpetaja läbiva pädevusena sätestatud digipädevus. Paljud lasteaiaõpetajad on aga õppinud ajal, mil digitehnoloogia polnud veel õppekavas. Artikli eesmärk on selgitada ja võrrelda lasteaiaõpetajate ning kooli eelse lasteasutuse õpetajaks õppivate üliõpilaste hinnanguid oma aine-, pedagoogika- ja tehnoloogiateadmistele TPACKi raamistikust lähtudes. Andmeid koguti 2014.–2015. aastal Eesti kontekstis valideeritud ankeedi abil 62-lt Tartu Ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekava üliõpilaselt ja 136-lt Tartu lasteaia õpetajalt. Tulemused näitavad, et kui pedagoogika- ja aineteadmisi hindavad lasteaiaõpetajad kõrgemalt kui üliõpilased, siis tehnoloogia integreerimise teadmistes puudub uuritavate rühmade vahel oluline erinevus. Seega tuleks pöörata enam tähelepanu juba töötavate lasteaiaõpetajate täienduskoolitustele.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.06

Tekstimõistmise saab jaotada sõnasõnaliseks, järeldavaks ja hindavaks tasandiks, mis on üksteisega hierarhiliselt seotud. Info töötlemiseks kõrgeimal tasandil peab lugeja mõistma teksti ka teistel tasanditel. Uurimuse eesmärk on välja selgitada, kuivõrd sarnane on tekstimõistmisülesannete tasandilise jaotuse struktuur eri aastate eesti keele riiklikes taseme- ja eksamitöödes, ning teada saada, kuivõrd muutub tekstimõistmise eri tasandite ülesannete osakaal vanemates klassides. Selleks analüüsiti 2013.–2016. aasta 3. ja 6. klassi eesti keele tasemetööde ning 9. klassi eksamitööde tekstimõistmisülesandeid pikilõikeliselt (3. klassist 78 ülesannet, 6. klassist 67 ülesannet ja 9. klassist 87 ülesannet). Selgus, et sama klassi tööde tekstimõistmisülesannete tasandilise jaotuse struktuur oli aastati erinev ning eri aastatel keskenduti erinevate oskuste hindamisele. Samuti ilmnes, et kõikide aastate 3. klassi tasemetööd sisaldasid hindava tasandi ülesandeid, kuid need ülesanded puudusid 6. klassi tasemetöödest kahel aastal ja 9. klassi eksamitööst ühel aastal. Seevastu madalaima ehk sõnasõnalise tasandi ülesandeid oli kõige vähem kõikide aastate 3. klassi tasemetöödes. Kuna vanuse suurenedes paraneb õpilaste tekstimõistmine järeldaval ja hindaval tasandil, peaksid vanemate klasside taseme- ja eksamitööd sisaldama rohkem ülesandeid, mis arvestavad muutusega õpilaste tekstimõistmise arengus.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.07

Eesti lasteaiaõpetajatel on kohustus hinnata igal õppeaastal laste individuaalset arengut ning anda lapsevanematele selle kohta tagasisidet. 3–4aastaste laste üldoskuste tasemele hinnangut andes saavad õpetajad lähtuda koolieelse lasteasutuse õppekavast, milles nad on riiklikele juhendmaterjalidele toetudes ära kirjeldanud laste eakohase arengutaseme. Tõenduspõhist teavet 3–4aastaste eesti laste üldoskuste taseme kohta on aga vähe. Aastatel 2014–2016 Tartu Ülikoolis tehtud rakendusuuringu käigus kogusime andmeid 3–4aastaste eesti laste teadmiste ja oskuste kohta. Andmekogumiseks kasutasime sotsiaalsete oskuste küsimustikku (N = 450), Strebeleva metoodikat (N = 262) ja PEP-3 testi (N = 127). Uuringu tulemusena täpsustus teave 3–4aastaste laste üldoskuste taseme kohta ning sellele tuginedes saab eakohase arengutaseme kirjeldusi koolieelsete lasteasutuste õppekavades sõnastada konkreetsemalt.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.08

Arvustatav raamat "Laste loovus ja kujutlusvõime. Mäng ja selle osa lapse psüühilises arengus" sisaldab kaht Lev Võgotski (1896–1934) artiklit. "Laste loovus ja kujutlusvõime" nägi ilmavalgust 1930. aastal, teine trükk alles 1967. aastal. Aasta varem ehk 1966 ilmus ajakirjas Voprosõ Psihologii Võgotski artikkel "Mäng ja selle osa lapse psüühilises arengus". Kuulsa vene psühholoogi teoreetiline käsitlus ei ole praegusajalgi oma tähtsust kaotanud: see on hea abivahend nii tudengitele, kes alles alustavad psühholoogia ja pedagoogika õppimist, kui ka kasvatajatele, kelle igapäevane töö ja tegevus on seotud laste mängulise aktiivsusega.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.09

Tallinna ülikooli kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela on loonud psüühika (Minu Ise) tervikkäsitluse, mis on ilmunud kahes köites: "Kultuur, kõne ja Minu Ise" ning "Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks". Nendes argumenteeritakse inimese (teadvuse) erilisuse, selle kultuurilise tingituse ja kõnelise vahendatuse poolt. Erilisus puudutab teadaolevaid maiseid eluvorme, mistõttu on kõrvale jäetud tundmatu: tehisintellekt, mõistuslik elu universumis ja Looja. Raamatututvustuses antakse psüühika ja selle arengu teooriast köite kaupa põgus ülevaade, keskendudes mõistetele ja nende määratlustele. Tähelepanuta ei jää ka teoste vormistuslik ja keeleline külg.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2018.6.1.10