Üks strateegilisi eesmärke, mis toetab elukestva õppe rakendamist, on õpikäsituse muutumine. Seejuures on muutunud õpikäsituse põhimõtted leidnud laia kõlapinda: me teame, miks ja mis suunas peaks arusaam õppimisest ja õpetamisest muutuma. Vähem teame aga sellest, kuidas on need põhimõtted praktikas rakendunud, kuidas tajuvad muutusi õppijad ja õpetajad ning kuidas saab õpetajaid muudatuste elluviimisel ja nendega kohanemisel paremini toetada. Selle vabanumbri artiklite autorid tegelevadki just nende küsimustega. Artiklid on jaotatud kolme suure alateema alla. Esimeste artiklite keskmes on õppimine: õppimine töökeskkonnas ja mitteformaalõppe tähendus. Teises teemaplokis on artiklid, mis avavad õpetajate kogemusi – seda, kuidas õpetajad tajuvad kooli koostöist õpikultuuri ning kutseõppe õpilaskonnas aja jooksul toimunud muutusi. Kolmanda alateema artiklid aitavad mõista õppijate toimetulekut õppimisega. Artiklite aluseks olevate uuringute tulemused osutavad, et koostöö eri vormides ja eri osaliste vahel toetab õppijate ja õpetajate kohanemist ning on haridusmuutuste eeldus.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.01

Töökohal õppimise soodustamiseks ja töötajate heaolu suurendamiseks katsetati ühes ettevõttes kaasava õpikeskkonna (ELE) mudelit. Uuringus osales 107 keskastmejuhti, kes jagati kolme rühma: e-õppe rühma (n = 42), võrdlusrühma (n = 42) ja ettevõtte moodustatud kaasava õpikeskkonna põimõppe rühma (n = 23), milles kasutati nii e-õpet kui ka kontaktõpet. Kõik rühmad osalesid eel- ja järeltestimises. Osalejate teadmisi hinnati 16 valikvastustega küsimuse põhjal ja teadmiste rakenda mise oskusi juhtumitel põhineva keeruliste suhtlusolukordadega toimetuleku meetodi abil. Kirjeldusi selle kohta, kuidas käituda juhtumina esitatud olukordades, analüüsiti sisuanalüüsi põhimõtetest lähtudes. Seda, kas osavõtjate teadmised ja oskused koolituse tulemusena muutusid ja kas kuulumine ühte või teise rühma avaldas muutustele mõju, hinnati kordusmõõtmiste üldistatud lineaarsete mudelitega. A nalüüsist ilmnes, et e-õppe rühma tulemused paranesid enam kui võrdlusrühma omad ning kaasava õpikeskkonna põimõppe rühma tulemused paranesid kõige rohkem. Seega on võimalik suhtlusoskusi veebi kaudu õppida.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.02a

Artikkel tugineb uuringule, mille fookuses on mitteformaalõppe tähendus ja diskursuse muutus Eesti arengut suunavates poliitikadokumentides. Selline rõhuasetus on tingitud asjaolust, et mitteformaalõppe tähendus on sotsiaalselt konstrueeritud, paradigma- ja kontekstispetsiifiline ning sõltub ideoloogiast, hariduspoliitilisest korraldusest, traditsioonidest ja väljakujunenud tavadest. Uurimuses kombineeritakse kriitilist diskursuseanalüüsi poliitikaradade meetodiga ning esitatakse mitteformaalõppe diskursuse ajalise ja valdkondliku kasutuse analüüs. Analüüsi tulemusena eristus kuus valdkondlikku poliitikadokumentide rada, kümme mitteformaalõppe aladiskursust ja viis diskursust: keskkonna-, eristumis-, kaasamis-, süsteemi- ja tunnustamisdiskursus. Mitteformaalõppe tunnustamise diskursus eristus diskursusteülesena ning selles ilmnevad võimalikud edasised muutused mitteformaalõppe sisu ja vormi sotsiaalsel konstrueerimisel poliitikadokumentides.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.03

Koostöine õpikultuur võimestab õpetajaid, suurendab eneseusaldust, annab julgust situatsioone juhtida ja suurendab agentsust. Uurimuse eesmärk on välja selgitada õpetajate koostöökultuuri kogemused. Kriitilist diskursuseanalüüsi kasutades kirjeldame, kuidas 15 üldhariduskooli 45 õpetajat konstrueerivad koostöise õpikultuuri kogemust individuaalsel, suhtlus- ja sotsiaalsel tasandil ning väljendavad enda agentsust. Uuringus eendus agentsete õpetajate koostöise õpikultuuri diskursus, mille aluseks on üksteiselt õppimine, mittevõistlev keskkond, usalduslikud suhted ja tunnustamine. Konkurentsidiskursusele on omane piiratud koostöö, kuna kolleegides või juhtides nähakse takistusi. Võimestamata õpetaja diskursust iseloomustavad ei-sõnumid ja agentsuse puudumine: sellised õpetajad ei usu koostöösse, neil puuduvad head koostöökogemused, nad ei koge kolleegide ega juhtkonna toetust-tunnustust.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.04

Kutseõpetajate professionaalsust mõjutavad oluliselt õpilaskonna muutused, millega on kaasnenud uued nõudmised tööle. Varasemates uurimustes on rõhutatud, et muutuste kogemisele avaldab mõju professionaalne mälu, mis sisaldab ametialaseid mälestusi ja sündmusi, kujundades nende kaudu professionaalseid teadmisi ja tööalaseid tavasid. Käsitledes professionaalset mälu kui ühte kutseõpetajate professionaalsuse karakteristikut, oleme seadnud uurimuse eesmärgiks selgitada kutseõpetajate kogetud muutusi õpilaskonnas, tuginedes professionaalse mälu kontseptsioonile. Artikkel põhineb kombineeritud uurimisviisil, kus andmeid koguti kvantitatiivse küsitluse ja kvalitatiivse poolstruktureeritud intervjuudega. Uurimistulemustest ilmneb, et lühema staažiga ja nooremad kutseõpetajad kogevad muutusi õpilaskonnas positiivsemalt kui pikema staažiga ja vanemad kutseõpetajad. Lisaks mõjutab muutuste kogemist töö kontekst. Õpilaskonna muutustele antud tähendused sõltuvad ühiskondlikest ja hariduspoliitilistest sündmustest, millega õpetajad on kokku puutunud, ning tööga seotud nostalgilistest mälestustest.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.05

Uuringu eesmärk on analüüsida erinevusi eesti ja vene õppekeelega õpilaste akadeemilises läbipõlemises ning akadeemilise läbipõlemise seoseid erinevate kognitiivsete (matemaatikaoskused ja üldvõimekus) ja sotsiaal-kognitiivsete teguritega (arenguuskumused ja akadeemiline psühholoogiline säilenõtkus). Uuringus osales 429 kaheksanda klassi õpilast viiest vene (n = 174) ja seitsmest eesti (n = 255) õppekeelega Tallinna koolist. Tulemustest selgus, et läbipõlemise tase oli eri õppekeelega õpilastel sarnane. Kognitiivsed tegurid ei seostunud läbipõlemisega kummaski rühmas, kuid sotsiaal-kognitiivsed tegurid, kalduvus jäävususkumustele ja madal säilenõtkuse tase olid läbipõlemisega seotud mõlemas rühmas. Samuti ilmnes, et eesti õpilaste hulgas olid läbipõlemisele altimad madala säilenõtkuse taseme ja paremate matemaatikaoskustega õpilased. Edasistes uurimustes võiks keskenduda võimalustele, kuidas arendada nii arenguuskumuste kui ka säile nõtkusega seotud teadmisi ja oskusi.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.06

Plagiaat on ülikoolides endiselt suur probleem. Tehnoloogia areng on võimaldanud üliõpilastele lihtsa juurdepääsu veebimaterjalidele, see aga mõjutab nende pla gieerimiskäitumist, muutes selle levinumaks kui kunagi varem. Uurimuse eesmärk on välja selgitada üliõpilaste arusaamad plagiaadist ja plagiaadituvastussüsteemide kasutamisest. Selleks analüüsiti 380-lt eri valdkonna ja õppetaseme üliõpilaselt küsimustikuga kogutud andmeid, millest ilmneb, et üle poole vastajatest ei pea plagiaati levinud probleemiks ega tea täpselt, milles plagiaat seisneb. Sotsiaalteaduste ning humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna üliõpilased on võrreldes loodus- ja täppisteaduste ning meditsiinivaldkonna üliõpilastega plagiaadi olemusest ja plagiaadituvastussüsteemidest teadlikumad. Plagiaadi leviku pidurdamiseks peetakse oluliseks ennetustööd: akadeemiliste tekstide kirjutamise oskuse ja õpioskuste arendamist, plagiaadi olemuse kohta ühtsete arusaamade kujundamist ja plagiaadijuhtumite menetlemiseks institutsioonisiseste eeskirjade kehtestamist. Plagiaadituvastussüsteemide kasutamine on üliõpilaste hinnangul õiglane, aga ka hirmu teki tav. Sellised tulemused osutavad vajadusele suurendada õppejõudude vastutust teema käsitlemisel ainekursuste raames.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.07

Martin Ehala monograafia "Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia" ilmus kõigepealt inglise keeles Routledge’i kirjastuses (2017, 2018) ja seejärel, 2018. aastal ka eestikeelse tõlkena. Raamatu tähtsus seisneb identiteediproblemaatika toomises teadusliku arutluse keskmesse, omaette tervikliku ja süsteemse identiteediteooria loomises ning ka kollektiivse identiteedi emotsionaalse külje rõhutamises. Ehala raamat aitab mõelda identiteedi teemade üle täpsemas raamistikus ja märgata kollektiivse identiteedi avaldumise vorme ja ühtekuuluvuse emotsionaalseid tahke väga erinevates valdkondades – laiemalt nii poliitikas kui ka argielus või kitsamalt ühiskondlikes institutsioonides (sh haridusasutused).

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2019.7.1.08