Uus EHA erinumber keskendub õpetaja professionaalsuse ja professionaalse arengu temaatikale. Tänapäeval oodatakse professionaalidelt järjepidevat teadmiste ja oskuste uuendamist. See on muutnud arusaama sellest, kes on professionaal. Minevikus oli paljudes valdkondades võimalik omandada peamised erialaoskused ja -teadmised esmaõppe käigus ning pidev erialane enesetäiendamine ei olnud tingimata vajalik. Tänapäeval ei ole selline teguviis enam võimalik. Eeldatakse, et iga professionaal, ka õpetaja, täiendab end kogu ametiaja jooksul. Erinumbri keskmes on ühelt poolt üks konkreetne teema Eesti õpetajate töös – kaasava hariduse põhimõtete tähenduslik rakendamine Eesti kontekstis – ja teiselt poolt märksa laiemad küsimused seoses õpetaja professionaalsuse ja professionaalse arenguga.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.01

Selles artiklis keskendume õpetajaharidusele ja õpetaja professionaliseerumisele, käsitledes neid teemasid sotsiaal-kultuurilisest vaatenurgast. Soovime paremini mõista mõningaid vastuolusid ja probleeme, mis tekkivad kaasava hariduse rakendamisel, ja seostada need teemad õpetajakoolituse ja professionaliseerumisega. Esiteks anname ülevaate sotsiaal-kultuurilise käsitluse lähtealustest, mis loovad teoreetilise raamistiku õpetajakoolitusele, õpetajate professionaliseerumisele ja kaasava hariduse rakendamisele. Seejärel tutvustame mõningaid rahvusvahelisi põhimõtteid ja väärtusi, mis moodustavad kaasava hariduse normatiivse raamistiku. Sellele raamistikule toetuvad oskused ja praktikad, millega tagatakse kõikidele lastele sobivad õppimis- ja arenguvõimalused. Viimases osas tutvustame õpetajakoolituse erimudelit, et näidata, milliseid võimalusi pakub sotsiaal-kultuuriline käsitlus kaasava ja erivajadustega laste hariduse staatuse ja rolli tugevdamiseks.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.02a

Kaasava hariduse teemalise õpetajakoolituse arendamine on aktuaalne nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Õpetajate oskuste ja teadmiste kujundamisel on otsustav roll spetsialistidel, kes õpetajaid koolitavad või nõustavad. Seejuures on tähtis, et spetsialistid omaksid ühist arusaama kaasava hariduse tähendusest ning tõhusatest rakendamise viisidest. Siinse uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas mõistavad õpetajaid koolitavad või nõustavad spetsialistid kaasava hariduse tähendust ja milliseid tegureid nad peavad oluliseks, et tagada kaasava hariduse tõhus rakendumine. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuudega 15 spetsialistilt. Kvalitatiivse induktiivse sisuanalüüsi tulemused näitasid, et kaasavat haridust mõisteti nii hariduslike erivajadustega laste eraldi õpetamisena eriklassides ja erikoolides kui ka kõigi laste koosõppena. Võtmekomponentidena kaasava hariduse paremal rakendumisel nähti õpetajate koolituse tõhustamist, vajalike ressursside olemasolu, õpetajate toetamist ja motiveerimist ning  poolte senisest suuremat koostööd.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.03

Õpetajakoolitusel on kaalukas roll kujundada tulevastes õpetajates positiivne hoiak kaasava hariduse suhtes ning oskused ja teadmised, et toetada erinevate õppijate õppimist. Siinse uuringu eesmärk oli kaardistada üliõpilaste hoiakuid kaasava hariduse rakendamise suhtes enne ja pärast õpetajate kutseõpingute mooduli õppeaine "Õppe diferentseerimine" läbimist. Lisaks kaardistati kursuse ülesehitusega seotud aspekte, mis toetasid üliõpilaste arvates enim nende arusaamade, oskuste ja hoiakute kujunemist. Eel- ja järelküsitluse tulemuste analüüs näitas, et üliõpilaste hoiakud muutusid kaasava hariduse rakendamise suhtes positiivsemaks ning kasvas usk enda suutlikkusse toetada erinevate õppijate õppimist. Avatud küsimuste vastuste analüüsist selgus, et üliõpilaste tähenduslikku õppimist mõjutas kõige enam õppetöö korraldus, kus teoreetilised teadmised seoti praktilise võimalusega õpitut töös erivajadustega õppijatega rakendada ning kogemust kaasõppijatega reflekteerida.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.04

Õpetajakoolitus on praktikaga tihedalt seotud õppevaldkond, kuid siiski on teooria ja praktika sidumine õpetajakoolituses veel paljudes riikides proovikivi (Darling-Hammond, 1999; Hammerness & Klette, 2015). Tartu Ülikoolis hakati selle kitsaskohaga ulatuslikult tegelema 2013. aastast, uuendades õpetajakoolituse alus- ja praktikamoodulit. Selleks, et läbi aastate tehtud muudatuste tulemuslikkust seirata, on alates 2014. aastast igal sügisel alusmooduli üliõpilaste seas (n = 572) kogutud andmeid nende hinnangute kohta õppekava sidususele. Tulemused näitavad, et üliõpilaste hinnangul on märgatavalt paranenud nii teoreetiliste õppeainete kooskõla praktikal kogetuga kui ka võimalused õppekava osi omavahel siduda. Samas leiti, et ülikooli õppetöös on liiga vähe tegevusi, mis valmistaksid üliõpilasi ette õppija arengust lähtumiseks õpetajatöös. Ülikooli õppeained keskenduvad enam õppe kavandamisele ja analüüsile, vähem tegeletakse õppetöö tegevustega.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.05

Edendamaks alushariduse kvaliteeti ja kergendamaks lasteaiaõpetajate tööd, on Eestis ja mujal tõstetud õpetajate töö- ja haridusalaseid nõudeid. Lasteaiaõpetajad tunnustavad kõrgemaid nõudeid kui oma staatuse tõusu sümboleid, ent tajuvad samas, et lisanduvad kohustused muudavad töö üha raskemaks. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada lasteaiaõpetajate hinnangud ja selgitused muutustele oma töö raskuse suhtes. Ankeetküsitlusele vastas 628 Eesti lasteaiaõpetajat, neist viieteistkümnega tehti hiljem individuaalne eluloointervjuu. Sõltumata staažist leidis enamik vastajaist, et töö on muutunud raskemaks, eelkõige lastesse, lapsevanematesse ning vahetusse töökorraldusse puutuvas. Samas väärtustasid vastajad oma ametinimetuse muutumist kasvatajast õpetajaks, erialaste haridusnõuete tõusu ning õppekavamuudatusi õpikäsituse ja õpetaja valikuvabaduse asjus. Lähtudes Pierre Bourdieu sümboolse kapitali teooriast, arutleme lasteaiaõpetajate professionaliseerumise võimaluste üle.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.06

Viimaste aastakümnete hariduspoliitilist arengut läänemaailmas on suunanud neoliberalistlikud initsiatiivid, mille tulemusel on suurenenud muutustele keskenduvate uuringute arv. Siinses uurimuses kasutatakse muutustega kaasnenud mõju uurimiseks murrangute kontseptsiooni, seades eesmärgiks selgitada ja mõista neoliberaalsete haridusreformide trajektoore Eestis aastatel 1987–2017. Selleks loodi esmalt muutuste tausta kirjeldavad süsteemi ja tööelu narratiivid, mille alusel tehti kindlaks toimunud murrangud ning nende mõju õpetajate tööelule. Olgugi et süsteemi narratiiv toetas neoliberalistliku initsiatiivi rakendamist, esines nende trajektoorides arvukaid murranguid. Süsteemi ja tööelu narratiivi kõrvutades ilmnes, kuidas reformid töötasid sageli õpetajate kogemuse ja töö ajaloo konteksti vastu, selgitades nii murrangute tagamaid. Mõned negatiivsed tagajärjed – näiteks kogukonna killustumine või kogukonnasisese hierarhia tekke tajumine – ei ole seega otseselt mõne reformi või initsiatiivi tulemus, vaid toimunud murrangu esilekutsutud muutuse tagajärg.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.07

Kiired üleilmsed muutused mõjutavad õpetajatööd ja -ametit. Artikli eesmärk on selgitada võtmetegurid, mis mõjutavad ootusi õpetaja professionaalsusele, ning konstrueerida tulevikustsenaariumid 2035. aastani, et tuua esile võimalikud alternatiivsed arengurajad ja neile suundumist mõjutavad võtmetegurid üldhariduse kontekstis. Stsenaariumide peamine funktsioon pole ennustamine, vaid pigem püüd tulevikku ennetada, ärgitades selle üle arutlema ning hariduspoliitika strateegilisel planeerimisel võimalike  tulevikuteedega arvestama. Stsenaariumimeetod põhineb tuleviku võtmetegurite valikul, nende vastastikuse mõju analüüsil ja stsenaariumide lugude koostamisel. Stsenaariumide aluseks valitud õpetaja töökeskkonda oluliselt mõjutavad võtmetegurid on võimalikud muutused õpetajate ametisse sisenemisel ja alternatiivsed haridustehnoloogia arengutendentsid. Nende kahe dimensiooni alusel on visandatud neli võimalikku õpetaja professionalismi stsenaariumi: "digitark arengusuunaja", "tehnoloogiakaubamaja instruktor",  "biheivioristlik tööampsutaja" ja "arenguline paradoks".

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.08

Raamat "Transnational Perspectives on Curriculum History" ilmus kirjastuses Routledge tänavu aasta algul. Väljaande ühtteistkümmet peatükki ühendab õppekavateemade ajalooline, ühiskondlik ja poliitiline käsitlus. Rõhutatakse, et õppekavad ning nende tavapärased koostisosad – õppeained – ei ole tegelikkuse erapooletu peegeldus, vaid need on inimeste ja inimrühmade loodud avalike ja varjatud püüdluste ning olelusvõitluse tulemusena. Seetõttu tuleb õppekava tegeliku arengu mõistmiseks lisaks hetkeolukorra kriitikale ja soovitavate muutuste kirjeldamisele uurida olusid ja püüdlusi, mis juhtisid varasemate õppekavade teket ja arengut. Eriti tuleb seejuures märgata varjatud seaduspärasusi ning järjepidevusi.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.09

TALIS 2018 uuringu Eesti raporti esimene osa keskendub õpetajate ja koolijuhtide tööga seotud teadmistele ja oskustele. Uuringus osalesid 195 Eesti kooli direktorid ja kolmanda kooliastme õpetajad, kes andsid hinnanguid oma töö eri valdkondade kohta. Eesti puhul võime enim rõõmustada selle üle, et koolijuhid ja õpetajad on kõrgema haridustasemega kui OECD riikides keskmiselt ja kolmandas kooliastmes on uusi alustavaid, kuni viieaastase staažiga õpetajaid oluliselt rohkem kui viis aastat tagasi. Õpetajate endi seas on oluliselt kasvanud õpetajaameti väärtustatuna tajumine, seda eriti kuni viieaastase staažiga õpetajate seas. Lisaks suudab Eesti õpetaja võrreldes viie aasta taguse ajaga efektiivsemalt ja kiiremini tunde ette valmistada, hoides töönädalas kokku umbes tunni tööaega. Õpetajad ja koolijuhid on kõrgelt motiveeritud ja positiivsete hoiakutega enesetäiendamise suhtes ning neid iseloomustab suur osalus professionaalse arengu tegevustes. Eesti raporti teine osa avaldatakse 2020. aasta maikuus.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.1.10