Eesti Haridusteaduste Ajakirja vabanumbri esimesed artiklid keskenduvad õpetajahariduse ja täiskasvanuhariduse temaatikale. Seejärel saab lugeda uuringuid alusharidusest, õppevara valikust ja väärtuskasvatusest. Ühine joon, mis läbib pea kõiki avaldatud artikleid, on keskendumine eelmise erinumbriga sarnaselt õpetajatele-õppejõududele, nende tegevusele ning professionaalsele arengule. Samuti on esindatud üks viimaste aastate enim kirgi küttev teema – kaasav haridus. Vabanumber lõppeb tavapäraselt raamatututvustusega – Tiiu Kuurme tutvustab oma ülevaates "Kasvatus üleilmsete kriiside ajastul" Soome kasvatusfilosoofi Veli-Mati Värri 2018. aastal Soome parima teadusraamatu preemia saanud raamatut "Kasvatus ekokriisiin aikakaudella".

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.01

Selles kontseptuaalses artiklis püüame ühendada mõned oma varasematest käsitustest uueks sidusaks õppija identiteedi mudeliks. Artikli esimeses osas esitame ülevaate teadusuuringutest ja teooriatest, mis käsitlevad professionaalset ja töökohal õppimist. Teises osas vaatleme töötamist nn õppe maastikul. See on metafoor, mida kasutame organisatsioonilise õppimise kirjeldamiseks. Kolmandas osas käsitleme õppimiseelistusi: kirjeldame viit töökohal õppimise viisi. Neljandas osas tutvustame õppiva professionaali kontseptsiooni. Viiendas osas anname ülevaate teadusuuringutest ja teooriatest, mis käsitlevad professionaalset identiteeti, mille lahutamatuteks osadeks on see, kes sa oled (inimesena), millist tööd (elukutse) ja kus sa seda teed (keskkond). Arutelu osas püüame selgitada, kuidas saab erinevaid mudeleid ühendada, diferentseerida ja lõimida. Kõikide käsitluste puhul lähtume professionaalsest identiteedist. Lõimitud kontseptuaalses küsimustikus võtame kogu teema kokku, pakume välja õppija identiteedi uue kontseptsiooni ja näitame, milliseid tulemusi annab professionaalse õppimiskultuuri soodustamine.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.02a

Kõrghariduses võib õppeaine õpikeskkonda kirjeldada õppejõu õpetamisviisi kaudu. Varasemad uurimused on kirjeldanud sisu- ja õppimiskeskset õpetamisviisi ning nende põimumist. Uurimused, mis on keskendunud üliõpilaste kirjeldatud õppimist toetavate ja takistavate õpikeskkonna elementidele, ei selgita, kuidas need on seotud õppejõu sisu- või õppimiskeskse õpetamisviisiga konkreetse õppeaine kontekstis. Samas on õppeaine arendamise seisukohast oluline seda seost mõista. Selle artikli eesmärk on tuua välja seoseid õppejõudude kirjeldatud õpetamisviisi ning üliõpilaste kirjeldatud õppimist toetavate ja takistavate õpikeskkonna elementide vahel just õppeaine tasandil. Artikkel tugineb mitme õppeaine  uuringule, kus intervjueeriti kolme õppeaine õppejõudu ja üliõpilasi. Andmete kvalitatiivsest analüüsist selgub, et üliõpilased ei taju õpetamisviiside põimumist alati õppimist takistavana. Pigem takistavad üliõpilaste õppimist õppejõu ebaselged ootused ja üldsõnalised juhendid.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.03

Tänapäeva maailm eeldab, et kõik professionaalid pööravad järjepidevalt tähelepanu oma teadmiste ja oskuste arendamisele. Hariduse valdkonnas rõhutatakse, et õpetaja pidev professionaalne areng on ühtlasi ka jätkusuutliku ja nüüdisaegse haridussüsteemi alus. Samas ei ole piisavalt uurimusi, et seletada, millised meetodid on õpetajate toetamiseks kõige sobivamad. Siinses artiklis uuritakse, kuidas tajuvad õpetajad professionaalse arengu eri etappidel suunatud refleksiooni protseduuri kasutegureid ja kitsaskohti. Uurimuses osales 21 õpetajakoolituse üliõpilast ja 80 õpetajat. Uurimuses keskenduti osalejate hinnangutele, mille kohta koguti andmeid grupiarutelude ja -intervjuudega ning mida analüüsiti temaatilist analüüsi kasutades. Kokkuvõttena tuuakse välja, kuidas rakendada suunatud refleksiooni protseduuri õpetajate toetamiseks professionaalse arengu eri etappidel.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.04

Kõrgkoolide erialaõppes on kvaliteetse hariduse pakkumisel oluline, et õppetöösse oleksid kaasatud ka erialal töötavad spetsialistid. Mitmes rollis töötamine nõuab praktikutelt-õppejõududelt mitmekesiseid teadmisi ja oskusi, mistõttu kasutatakse kahe eriala – õpitud eriala ning õpetaja – teadmisi ja oskusi. Uuringu eesmärk on analüüsida praktikute-õppejõudude erialast hübriididentiteeti ja sellega seonduvaid tegureid. Uuringus intervjueeriti 18 praktikut-õppejõudu. Andmeid analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil. Tulemused osutasid, et praktikute-õppejõudude arusaamades väljenduv erialane hübriididentiteet on kaldu nn õpitud eriala identiteedi poole, samas õppejõu identiteet on pigem tagaplaanil. Tugev erialasesse kogukonda kuuluvuse tunne ja vähene õppejõudude kogukonda kuuluvus on praktikute-õppejõudude hübriididentiteedi kujunemisel määrava tähtsusega.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.05

Hoolimata suurest hulgas maailmas korraldatud uuringutest ei ole kaasava hariduse kontseptsioon edukaks rakendamiseks piisavalt selge. Seetõttu tegime süstemaatilise kirjandusanalüüsi, et luua ülevaade kaasava hariduse definitsioonidest ja võtmetunnustest, mis toetaks selle rakendamist alushariduse tasemel. Selgus, et kaasava hariduse definitsioonis tuleks eristada selle filosoofilist ja praktilist olemust, mida kirjeldavad täpsemalt seitse aspekti. Nüüdisaegse kaasava hariduse rakendamisel olulised võtmetunnused alushariduse kontekstis on süstematiseeritavad 14 kategooria kaudu viiel tasandil: lapse, perekonna, õpetaja, institutsiooni ja riigi tasand. Definitsiooni ja võtmetunnuste alusel loodi mudel, millega toetada kaasava hariduse rakendamist eri poolte koostöös.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.06

Kvaliteetne õppevara on abivahend, mis on õpetajale toeks laste arengu eesmärgipärasel suunamisel. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada, millisena hindavad Eesti lasteaia- ja klassiõpetajad oma võimalusi otsustada eesti keele ja matemaatika õppevara valiku üle, millistest põhimõtetest nad lähtuvad ja milliste eesmärkide täitmist õppevara puhul oluliseks peavad. Erinevuste väljaselgitamiseks lasteaia- ja klassiõpetajate hinnangute vahel küsitleti 64 lasteaiaõpetajat ja 47 klassiõpetajat, kasutades valikvastuste ja avatud küsimustega ankeeti. Õppevara valiku põhimõtteid analüüsides eristus neli peakategooriat: vastavus õppekavale, sisu ja ülesannete mitmekesisus, sisu ja ülesannete selgus ja arusaadavus, välised tegurid. Õppevara eesmärkidest tõid õpetajad kõige sagedamini välja, et heal tasemel õppevara peaks toetama laste kognitiivsete oskuste kujundamist. Samuti selgus, et võrreldes klassiõpetajatega saavad lasteaiaõpetajad rohkem ise otsustada, millist õppevara eesti keele või matemaatika õpetamisel kasutada. Teadvustades, millistest põhimõtetest õppevara valikul lähtuda ja milliseid eesmärke heal tasemel õppevara täidab, saab õpetaja teha otsuseid, mis toetavad mitmekülgselt lapse arengut.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.07

Artikli eesmärk on analüüsida õpilastepoolset küberkiusamist kogenud Eesti üldhariduskooli õpetajate (N = 14) arvamusi ja kogemusi ning uurida, milliseid koolipoolseid sekkumisvõimalusi õpetajad selliste küberkiusamise juhtumite lahendamiseks näevad. Poolstruktureeritud individuaalintervjuu meetodil otsiti vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: 1) milliste õpilastepoolsete küberkiusamise liikidega on õpetajad kokku puutunud; 2) kuidas võiks kool õpetajate küberkiusamisjuhtumitesse sekkuda. Intervjueeritud õpetajad olid peamiselt kokku puutunud viie küberkiusamise liigiga: 1) töödeldud fotod; 2) kirjad ja sõnumid; 3) laim ja valeinfo jagamine; 4) jälitamine ja ahistamine veebis; 5) kellegi teise nime all esinemine. Küberkiusamist kogenud õpetaja turvatunde loomise ja juhtumi efektiivse lahendamise eesmärgil peeti oluliseks õpetajate küberkiusamist taunivate meetmete sätestamist kooli regulatsioonides, toetavate  juhendmaterjalide loomist, koolipere harimist küberkiusamise vallas ning psühholoogilise ja tehnilise nõustamise tagamist. 

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.08

Kooli maine on leidnud Eesti üldhariduse kontekstis käsitlemist kui koondmõiste, mis määrab kooli positsiooni abstraktses võrdluses teistega. Teoreetilised lähenemised näevad maine seoseid organisatsiooni identiteediga ja mainekujundust osana organisatsiooni juhtimisest. Muutunud ühiskondlikud nõudmised ja nüüdisaja meediaruum on koolijuhtimisse toonud muu hulgas vajaduse olla nähtav ning kujundada oma tegevust huvirühmade ootuste järgi. Kvalitatiivse uuringu eesmärk oli välja selgitada, millised indikaatorid loovad koolijuhtide (N = 19) hinnangul arusaama kooli mainest ning millised on koolide kogemused mainekujundusega. Olulise tulemusena võib näha, et kooli maine ei ole konstantne väärtus, vaid sõltub üldiselt pikemast ajalisest faktorist ja maine tajuja positsioonist huvirühmade koosseisus. Maine teadlikumaks kujundamiseks pole aga alati piisavalt vahendeid ega oskusi ning osa mainekujunduslikest katsumustest on seotud hoopis kooliväliste teguritega.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.09

Siinse uurimuse eesmärk on analüüsida väärtuskasvatust toetavaid tegevusi ja nende tulemuslikkuse hindamist Eesti üldhariduskoolides. Uurime, kuivõrd toovad Eesti üldhariduskoolid refleksiooni kaudu välja väärtusi toetavaid tegevusi ning analüüsivad deklareeritud ja tegevustes rakendatavate väärtuste kooskõla. Vaatluse all on tegevused, mida koolid seostavad väärtuskasvatuse toetamisega, ning see, kas ja milliste meetoditega analüüsivad koolid väärtuskasvatust toetavate tegevuste tulemuslikkust. Analüüsi aluseks on üldhariduskoolide koostatud eneseanalüüsid, mis on esitatud Tartu Ülikooli eetikakeskuse tunnustusprogrammi ja mis sisaldavad väärtusarenduse analüüsi neljas valdkonnas. Valimisse kuulub 39 eneseanalüüsi aastatest 2010; 2016 ja 2019, mida analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Siinse uurimuse põhjal saab öelda, et Eesti koolides on levinud integreeriv eetiline kasvatus.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.10

Tunnustatud Soome kasvatusfilosoofi Veli-Matti Värri 2018. aastal Soome parima teadusraamatu preemia saanud raamat "Kasvatus ökokriisi ajastul" ("Kasvatus ekokriisin aikakaudella") pakub eestlastele võimaluse mõelda kasvatusest mõneti fataalse ilmingu tähenduses. Raamatus avatakse selles mõistes sisalduv rikkalik mitmekihiline tegelikkus ning kasvatuse osa globaalse iseloomuga kriiside tekkes. Värri loob panoraami, kuidas hiliskapitalismi ning tehnoloogilise tsivilisatsiooni oludes on inimeste suhestumine looduse ja looduga kujunenud isekalt röövellikuks, mille käigus taasluuakse ökoloogiliselt jätkusuutmatut eluviisi, ning selles on oma osa sellisel inimkonna saavutusel nagu haridussüsteem. Avatakse inimese ja looduse suhe ajaloolises vaates kuni valgustusajastuni, mil valitsema pääses dualistlik arusaam subjekti ja objekti dihhotoomiast ning inimene kuulutas end looduse krooniks. Autori peamine väide ja raamatu kirjutamise mõte on, et peamised käsitused inimese ja looduse suhtest tuleb ümber mõtestada, kui soovime elu jätkumist maakeral. Ökoloogiliselt jätkusuutlik maailmasuhe nõuab uusi globaalseid eetilisi norme, inimkesksuse ületamist ja kaastunde ning vastutustunde kui pedagoogiliste hoiakute laiendamist ka loodusele väljaspool inimest.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.11