Eesti Haridusteaduste Ajakirja kuuenda vabanumbri artikleid ühendavaks märksõnaks kujunes koostöö. See on fookuses kõigis haridusvaldkonda suunavates dokumentides, olgu need õppekavad, kutsestandardid või valdkonna arengukavad. Selles vabanumbris antakse seitsmes artiklis ülevaade tehtud uuringutest, mis on mitmekesised nii valimite kui ka uuringutes kasutatud metoodikate poolest. Kolmes esimeses artiklis on juttu lasteaias ja üldhariduskoolis tehtavast, käsitledes erivajadustega laste õpetamist, kiusamisega toimetulekut ja laste üldpädevusi. Neli artiklit aga keskenduvad kõrgkooli kontekstile. Tutvustatakse kutseõpetajakoolituse üliõpilaste toetamist e-portfoolioga, õpetajakoolituse üliõpilaste neuromüüte, õppejõudude ja üliõpilaste arusaamu tagasisidest ning noorte õppejõudude ametialast enesemääratlust. Vabanumbri lõpus tutvustab Jaan Kõrgesaar Anastasiou, Gregory ja Kauffmani koostatud hariduspeatükki teoses "Commentary on the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities".

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.01

Erivajadustega lapsed vajavad õppimisel teistest enam toetust ning keskkonnas tehtavad kohandused peaksid kindlustama kvaliteetse alushariduse kõikidele sama rühmaruumi jagavatele lastele (Barton & Smith, 2015; Næsby, 2020). Tegevusuuringu eesmärk oli katsetada eripedagoogiliste koolituste ja nõustamise kombinatsiooni õpetajate toetamisel ning hinnata selle sobilikkust kaasava hariduse edenemiseks lasteaiarühma tasandil. Kahes aia- ja kahes sobitusrühmas kaardistati eelnev olukord. Seejärel said õpetajad osaleda asutuse tellitud eripedagoogilistel koolitustel ja õpetajaid (N = 8) nõustati veebi vahendusel. Järgnes nõustamisel kokkulepitu rakendamine rühmades 6–8 nädala jooksul ja lõpuks hinnati muutust ning pakutud sekkumiste asjakohasust ja kasulikkust. Õpetajad leidsid, et eripedagoogilised koolitused ja nõustamine toetasid kaasava hariduse rakendamist (viiepalliskaalal oli keskmine hinnang 3,6). Uuringu käigus tõusis esile vajadus muuta tõhusamaks koostööd rühmas töötavate täiskasvanute vahel.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.02

Õpilaste parem toimetulek eri suhtlussituatsioonides on oluline tegur, mida õppeprotsessi kaudu koolis toetada, panustades seeläbi heaolu suurenemisse nii hetkeolukordades kui ka edaspidises elus. Süsteemsele arendustegevusele aitab kaasa parem arusaam nendest aspektidest, mis vajaksid konkreetses klassis tuge. Selleks on õpetajatele ning tugipersonalile kasutamiseks loodud eksamite infosüsteemis paiknevad arvutitestid. Suhtlus- ja enesemääratluspädevuse testi kasutusvõimaluste paremaks kirjeldamiseks on oluline uurida, kuidas on testi tulemused seotud teiste õpilaste toimetulekut kirjeldavate näitajatega. Siinse artikli eesmärk on kirjeldada 2. klassi valimil (n = 250), kuidas on omavahel seotud õpilaste suhtlus- ja enesemääratluspädevuse testi tulemused ning õpetajate (n = 16) ja lastevanemate (n = 109) hinnatud tugevused (prosotsiaalsus) ning raskused (internaliseeritud ja eksternaliseeritud probleemid), mis on kaardistatud tugevuste ja raskuste küsimustiku (SDQ) kaudu. Tulemustest selgus, et arvutitestis paremaid tulemusi saanud õpilased said õpetajatelt kõrgemad prosotsiaalsuse hinnangud ning madalamaid internaliseeritud ja eksternaliseeritud probleemide hinnangud; lastevanemate hinnangud ei olnud testitulemustega oluliselt seotud.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.03

Igal lapsel on õigus end koolis turvaliselt tunda, aga ometi kogevad paljud lapsed koolikiusamist ning tunnevad end seetõttu ebaturvaliselt. Koolikiusamine ohustab õpilaste vaimset ja füüsilist heaolu ning takistab õppimist, kuid tunnetatud abi vanematelt, õpetajatelt ja kaasõpilastelt võib aidata säilitada rahulolu koolielu ja kaasõpilastega. Artikli eesmärk on tõendada tunnetatud abisaamise tähtsust kiusamiskogemusega õpilaste koolirahulolu säilimisel. Kahefaktoriline dispersioonanalüüs Children’s Worldsi kolmanda laine Eesti 6. klassi laste andmestikul (N = 1079) näitas, et kiusamist kogenute rahulolu õpilaseluga on madalam kui kiusamist mitte kogenud lastel. Samas on õpetajatelt, kaasõpilastelt ja vanematelt abi saamises kindlad lapsed oma eluga õpilasena rahulolevamad kui need, kes abile ei looda. Seega võivad abisaamises kindlad õpilased säilitada rahulolu koolielu tahkudega kiusamiskogemusest hoolimata. 

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.04

Siinses uurimuses seati eesmärgiks selgitada välja kutseõpetajakoolituse üliõpilaste arusaamad kutsestandardile toetuva e-portfoolio rollist õpingute toetamisel ning nende kogemused e-portfoolio koostamise protsessis. Viie fookusrühma intervjuu (n = 19) induktiivse sisuanalüüsi tulemused näitavad, et kutsestandardile toetuvat e-portfooliot kogetakse õpingute teljena, mis muudab nähtavaks varasema erialase töökogemuse, õppimise ja arengu ning kujundab arusaama kutseõpetaja elukutsest. Samas rõhutavad tulemused e-portfoolio lõimimise olulisust kutseõpetaja bakalaureuseõppekavasse ning vajadust tõhustada juhendamist eeskätt protsessi alguses, et toetada üliõpilaste toimetulekut e-portfoolio avatud olemuse ning kohati vastuoluliste eesmärkidega.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.05

Haridusüldsusel on suur huvi neuroteaduste uurimustulemuste rakendamise vastu praktikas, kuid valdkondlike teadmiste puudumine ning teadlaste ja õpetajate vähene kommunikatsioon keeruliste teadustulemuste tõlgendamisel on viinud mitmete väärarusaamade ehk neuromüütide tekkeni. Siinse uuringu eesmärk oli kaardistada, kuivõrd on rahvusvahelistes uuringutes esitatud väärarusaamad levinud meie tulevaste õpetajate hulgas ning kas õpetajaks õppijaid iseloomustavad taustategurid (nt vanus, läbitud õpingud, õppekava või töökogemus õpetajana) on seotud sellega, milliseid väärarusaamu enam tõeseks peetakse. Küsitluses osales kokku 297 õpetajakoolituse üliõpilast Tallinna ja Tartu Ülikoolist. Kõige levinum neuromüüt tudengite hulgas on arusaam, et inimesed õpivad paremini, kui info jagamisel arvestatakse nende visuaalse, auditiivse ja kinesteetilise õpistiiliga. Õppekavade arendus ja interdistsiplinaarne koostöö teadusvaldkondade vahel on võti teaduspõhise õpetajakoolituse arendamisel.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.06

Uued suundumused tagasisideteemalises teaduskirjanduses rõhutavad tagasiside õppimiskesksust, mille fookuses on tagasiside rakendamine õppimise toetamiseks. Samas näitavad erinevad uurimused, et tagasiside arusaamades leiab  endiselt kajastamist n-ö vana paradigma, kus põhifookus on tagasiside rakendamise asemel tagasisidel kui teabel. Uurimuse eesmärk on mõista õpetajakoolituse üliõpilaste ning õppejõudude arusaamasid tagasisidest. Andmeid koguti avatud küsimustega 130 õpetajakoolituse üliõpilaselt ja 34 õpetajakoolituse õppejõult. Kvalitatiivse temaatilise analüüsi tulemused viitavad, et kuigi nii üliõpilaste kui ka õppejõudude arusaamades mõtestatakse tagasisidet kui teavet, ilmnevad mõningad õppimist toetavale tagasisidele iseloomulikud jooned, näiteks vastastiktagasiside, ootus tagasiside rakendamisele, tagasiside dialoogilisus.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.07

Viimastel kümnenditel on uurijate tähelepanu keskpunktis olnud neoliberaalne pööre kõrghariduses, mille olulisemate ilmingutena nähakse orienteerumist "turu" nõuetele, tudengite muutumist klientideks, projektipõhisust. Neoliberaalne pööre mõjutab ka õppejõudude ametialast enesemääratlust, mille üheks tulemuseks on mõõdikute rolli suurenemine õppejõu töö hindamisel. Artikli eesmärk on analüüsida, millist tähendust omistavad õppejõud mõõdikutele oma ametialase enesemääratluse eri tasanditel: individuaalsel, organisatoorsel ning riigi tasandil. Selleks tehti poolstruktureeritud intervjuud Tartu Ülikooli alla 40-aastaste kaasprofessoritega. Intervjuud näitasid, et õppejõud tajuvad teravalt mõõdikute mõju – individuaalsel tasandil tekitab see pingeid ning stressi, organisatsiooni tasandil on probleemiks lineaarne karjäärimudel ja liigne ühtlustamine ning riigi tasandil kõrghariduse rahastusega kaasnev probleemistik.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.08

2018. aastal ilmus teos "Commentary on the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities". See sisaldas ka hariduspeatükki (Education), mille autorid on Anastasiou, Gregory ja Kauffman. Peatükis räägitakse kaasava haridussüsteemi tähtsusest, mis aitab tagada puuetega inimestele õigust haridusele. Lisaks on autorid avanud ka kompromisse ja kitsaskohti, mis sellega kaasneda võivad.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.1.09