Paljud Eesti õpetajad töötavad iga päev mitmekeelsete ja kultuuritaustalt erinevate õppijatega. EHA erinumber pakub teadusuuringute ja raamatututvustuste näol teadmisi ja mõtteid, kuidas selle tööga paremini toime tulla. Eessõnas aitavad toimetajad lugejal luua vajalikku tausta, andes lühiülevaate Eestis 2000ndatel aastatel tehtud teemakohastest uuringutest. Erinumbri artiklite temaatika on lai: haaratud on lasteaed, põhikool, kõrgkool, nii täiskasvanud kui ka erivajadustega keeleõppijad. Lugeja saab teada, milline on Iirimaa kogemus sisserändetaustaga õpilastega ja USA teadlase vaade kahesuunalise keelekümblusmudeli rakendumisele Eestis.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.01

Einar Haugeni teedrajava keeleökoloogiat käsitleva teose viiekümnes aastapäev pakub ideaalset võimalust mõtiskleda mõnede uute paljutõotavate suundumuste üle hiljutistes mitmekeelset haridust puudutavates uurimustes, mis keskenduvad keeleökoloogiale. Siinses artiklis vaadeldud uurimustes proovitakse mitmesuguseid keelenähtusi mõista läbi keeleökoloogia prisma, lähtudes eelkõige dünaamilistest muutustest uuritava kogukonna sees. Artiklis keskendutakse keeleökoloogia uurimise kolmele viimase viieteist aasta jooksul väljakujunenud arengusuunale, mis näitavad, kuivõrd suur mõju ja tähendus on sellel raamistikul siiani mitmekeelsele haridusele: 1) keskendumine kõrgharidusele, 2) transkeelsus ning 3) keelelised õigused ja jätkusuutlikkus. Esimeses osas antakse ülevaade keeleökoloogia olemusest – selle terviklikkusest ja dünaamilisusest – ning keeleökoloogia uurimise põhimõtetest haridusvaldkonnas ja lõpetatakse võimalike tuleviku  urimissuundadega.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.02a

See uurimus analüüsib Eesti õpetaja arusaamu väärtustele keskenduvast dialoogilisest kommunikatsioonist (VKDK) mitmekultuurilises õpikeskkonnas, keskendudes küsimusele, milliseid VKDK olukordi ja vajadusi märkavad mitmekultuurilise õpikeskkonna kogemusega õpetajad. Kultuuridevahelisi väärtusi puudutavad arutelud eeldavad vastastikust kuulamist ja mõistmist, mistõttu lähtub siinne uurimus teoreetiliselt dialoogilise kommunikatsiooni kontseptsioonist. Samast kontseptsioonist lähtub ka Tartu Ülikooli eetikakeskusese õpilaste mäng "Väärtuste avastajad", mille lisapakett on suunatud kultuuriliste väärtuste alaste arutelude algatamiseks ja juhtimiseks. Õpetajate arusaamu ja praktilisi kogemusi koguti poolstruktureeritud intervjuude kaudu. Valimi moodustavad üheksa TÜ eetikakeskuse ja Eesti Pagulasabi pagulus ja -rändeteemalises projektis osalenud õpetajat, kelle kogemuste refleksioon vaatleb nii VKDK praktikaid kui ka õpilaste mängu  kasutamisel ilmnenud võimalusi ja piiranguid.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.03

Uuringu keskmes on õpetaja tajutud enesetõhusus mitmekultuurilises klassiruumis. Analüüs põhineb poolstruktureeritud intervjuudel Eesti põhikooli õpetajatega (N = 20), kellel on eelnev kogemus teisest kultuuriruumist pärit õpilaste õpetamisega. Temaatilise analüüsi tulemusena selgub, et kõrgema enesetõhususega õpetajad kasutavad kultuuritundliku õpetamise strateegiaid, näiteks avatusele suunatud klassikeskkonna kujundamine, eri vaatenurkade avamine  klassiruumis, õpilase individuaalsusega arvestamine ning heade suhete loomine õppijatega. Uuringu tulemusena selgub, et enesetõhusust toetavad tegurid on eelnev kogemus mitmekesise õppijaskonnaga, koostöine koolikultuur, koolituste abil pädevuste suurendamine, võõrkeele oskus, avatud suhtumine ja välismaal elamise kogemus. Õpetajatele on suurimad katsumused ühise keele leidmine teisest kultuuriruumist pärit õppijatega, aja- või materjalide nappus, psühholoogia  valdkonna pädevuste vajakajäämine ning läbipõlemine.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.04

Õppeedukus on üks peamistest näitajatest, mille põhjal ennustada edasist töist edu. Samas on varasemad uuringud näidanud, et paljudes riikides on rändetaustaga lastel keeruline saavutada emakeeles haridust omandavate eakaaslastega samaväärseid õpitulemusi. Hoolimata hariduspürgimustest võib rändetaustaga vanematel olla keeruline oma sotsiaalset ja kultuurilist kapitali konverteerida nii, et see toetaks nende laste saavutusi sihtriigis. Iirimaa on huvitav näide, sest selles riigis toimus mitmekesise taustaga sisserändajate (paljud neist eurooplased) laialdane ja kiire ühinemine koolisüsteemiga, kus õpivad valdavalt valged, iiri- ja ingliskeelsed katoliiklikest peredest pärit lapsed. Toetudes rändetaustaga laste ja noorte akadeemilist edukust käsitlevale ulatuslikule teaduskirjandusele, uuritakse siinses töös üheksa-aastaste rändetaustaga laste akadeemilist edukust uues sisseränderiigis vahetult pärast sisserände kõrghetke. Tulemused näitavad, et erinevalt paljudest vanadest sisserändajaid vastu võtvatest riikidest jäävad sisserändajate saavutused Iirimaal vaid veidi maha kohalike laste tasemest, kusjuures sotsiaalne ja kultuuriline kapital mõjutab oluliselt lugemisoskust inglise keeles, eriti Ida-Euroopa lastel, kelle puhul oli lõhe suurim. Hiljutiste rändetaustaga laste keelelise lõimumise mustrite adumine võib aidata meil mõista neid protsesse laste ja nende perekondade hilisema liikumise korral Euroopas.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.05a

Globaliseeruvas ühiskonnas muutub järjest olulisemaks mitme keele õppimine juba koolieelses eas. Pakkumaks eesti ja vene emakeelega lastele võrdseid võimalusi teise keele omandamiseks, avati 2015. aasta sügisel Eestis esimesed kahesuunalise keelekümbluse rühmad. Artikli eesmärk on anda nelja esimese kahesuunalise keelekümbluse rühma laste vanemate kirjalikule küsitlusele tuginedes ülevaade lastevanemate ootustest, kogemustest ja hinnangutest programmi tulemuslikkusele lapsega kodus räägitavast keelest lähtuvalt. Kirjalikus küsitluses osales 54 lapsevanemat, kellest 31-l oli kodune keel eesti keel ning 23-l vene keel. Selgus, et kuigi erineva kodukeelega laste vanemate põhjendused, miks kahesuunalise keelekümbluse kasuks otsustati, olid erinevad, ollakse kodukeelest sõltumata enamasti väga rahul nii lapse arengu kui ka programmiga tervikuna. Samas toodi välja arenguvõimalusi mudeli rakendamisel, näiteks leiti, et rühmas võiks käia ühevanuselised lapsed.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.06

Etniline ja rassiline eraldatus on üsna levinud probleem mitmel pool maailmas ning liigagi sageli kohtame vastuseisu lõimumisele koolis. Seega väärivad sellisest suhtumisest erinevad juhtumid erilist tähelepanu, eriti olukordades, kus kogukonnad on elanud ranges eraldatuses juba mitmete põlvkondade vältel. Eestis, kus nõukogude ajajärgul ühiskonnas domineerinud venekeelne vähemus õppis harva ära kohaliku keele, pööras 1991. aasta taasiseseisvumine etnilise võimustruktuuri pahupidi ja asetas enamiku venekeelsetest elanikest olukorda, kus nende ainsa riigikeele – eesti keele – oskus oli kas vähene või olematu.

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.07a

Artikkel keskendub Eestis seni käsitlemata valdkonnale täiskasvanute eesti keele teise keelena õppes – kogukondlikule keeleõppele kui keeleõppe motivatsiooni kasvatavale tugisüsteemile. Kogukondlik keeleõpe on uus paradigma, mis  ühendab teoreetilise ja osaoskuste õppe ning kunstlikult kujundatud situatsioonid klassiruumis tegeliku keeleeluga, sotsiaalse praktikaga. Esmalt analüüsin artiklis eesti keele teise keelena täiskasvanud õppijate sihtrühma erisusi Euroopa tavapraktikaga võrreldes ja teen kokkuvõtte senistest uuringutest, mis analüüsivad selle sihtrühma õppe tulemuslikkust, sealhulgas loomuliku keelekeskkonna tuge ja tähtsust selles protsessis kui ühte olulist motivaatorit õppija jaoks. Seejärel tutvustan kogukondliku keeleõppe teoreetilist raamistikku ja praktikat ning rahvusvahelist (aga ka Eesti) praktikat keeleõppe tugiisikute tegevuste kujundamisel. Analüüsin ka emakeelse kõneleja rolli uuskõneleja toetamisel. Kasutan mitmesugustes projektides kogutud kvalitatiivset materjali (õpetajad, uuskõnelejad), paigutades selle kogukondliku keeleõppe diskursusesse.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.08

Teise keele omandamise üheks peamiseks eeltingimuseks on autentse, huvipakkuva ja jõukohase keelelise sisendi saamine. Lisalugemine väljaspool keeletunde on hea võimalus sisendi mahtu suurendada, kuid täiskasvanud algtasemel eesti keele õppijail on keeruline leida endale jõukohaseid autentseid ja huvitavaid lisalugemistekste. Artiklis vaadeldakse magistritööna tehtud arendusuuringut, mille käigus valmis täiskasvanud A2-taseme keeleõppijate jaoks illustreeritud lugemistekstide kogumik. Uuringu esimeses etapis loodi päriselus juhtunud sündmuste põhjal 32 teksti. Teises etapis koguti tekstidele kolmekordne tagasiside: sihtrühmalt, õppekirjanduse eksperdilt ja EKI keeleanalüsaatori abil. Kolmandas etapis toimetati tekste tagasiside põhjal. Lõpptulemusena valmis autentselaadse sisu ja keelekasutusega, täiskasvanutele huvipakkuvate ning A2-tasemele jõukohaste tekstide kogumik "Meie elu" (Palts, Urb, 2020), milles on 32 blogisissekandestiilis teksti.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.09

Kui keeleliste osaoskuste õpetamine võõrkeeletunnis tavaliselt probleeme ei valmista, siis õpetajatele teeb muret õpilaste vähene suhtlusvalmidus. Probleemi aitavad vähendada suhtlussõbralik ja õppijaid motiveeriv keskkond, samuti loovust nõudvad õppijakesksed ning sihtkeele kultuuriruumi vastu huvi tekitavad ülesanded. Seda võimaldab simulatsioon fiktiivse identiteedi kasutamisega. Siinse sekkumisuuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas toetab fiktiivse identiteedi kui keeleõppemeetodi kasutamine üliõpilaste suhtlusvalmidust saksa keeles rääkimisel. Tulemustest järeldub, et meetod toetab üliõpilaste suhtlusvalmidust vaid osaliselt. Positiivsete külgedena märgiti, et fiktiivne identiteet aitab olla rohkem avatum ja spontaansem oma tegelaskujust rääkimisel. Ühtlasi paneb see otsima uusi väljendeid ja sõnu ning kiirendab sisseelamist saksakeelsesse maailma. Samas võivad selle meetodi ülesanded põhjustada rahulolematust. Osa üliõpilasi arvas, et ilma fiktiivse identiteedita oleksid nad tundides suhelnud sama palju. Negatiivset mõju avaldavate teguritena nimetati segadust erinevate identiteetide kasutamisel ja vähest huvi uue tegelaskuju väljamõtlemisel. Meetodis nähti eelkõige võimalust,
kuidas keeleoskust aktiivselt arendada.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.10

Keelepuude märkamine kakskeelsetel lastel on keeruline: lapse raskusi põhjendatakse kakskeelsusega või kakskeelsele lapsele omast arengut peetakse keelepuudeks. Vaja on objektiivseid hindamisvahendeid. Uuringu eesmärk on selgitada välja lausemallid ja laused laste keeletöötlusvõimet hindava lausete järelekordamistesti jaoks. Testis sisalduvad laused peavad olema jõukohased kakskeelsetele lastele ning arvestama keelepuudega lastel eesti keeles avalduvaid eripäraseid raskusi. Valimi moodustasid 76 last vanuses 5.0–6.11, kes jagunesid nelja rühma: eakohase arenguga ükskeelsed (29), vene-eesti kakskeelsed (20), keelepuudega ükskeelsed (20), keelepuudega kakskeelsed (7). Prooviuuringu tulemusel valiti testi loomise järgmisse etappi 14 mallist 10 (igas 3–4 lauset). Lisaks annab artikkel õpetajatele kasulikku teavet 5–6aastaste kakskeelsete laste süntaktiliste oskuste kohta.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.11

Andreas Jacobssoni ja Fred Dervini Teacher Education for Critical and Reflexive Interculturality (2021) raamatus avatakse mitmekultuurilise hariduse rahvusvaheline kontekst. Autorid kutsuvad üles vaatama mitmetähenduslikku ja poliitiliselt laetud mõistet kriitiliselt ja analüüsivalt. Nad soovitavad vältida sisutühje loosungeid ja häid praktikaid edastavaid valmis retsepte ja rõhutavad allikakriitilisust, et seista vastu desinformatsioonile või infomanipulatsioonidele. Tänase Ukraina sõja foonil on autorite selline käsitlusviis äärmiselt aktuaalne.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.12

Helena Metslangi käsiraamatu Juhend iseseisvaks keeleõppeks. Õpioskused ja keelekeskkond (2021) eesmärk on kujundada uut tüüpi keeleõppijat – aktiivset ja ennast juhtivat, vähendada alustavate keeleõppijate ärevust ja õpetada keeleõppijat motivatsiooni looma ja hoidma. Raamatust leiavad tuge mistahes keele õppijad, keda ahistavad hirmud, ebakindlus või kes on jäänud keele õppimise teekonnal toppama.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.13

Käsiraamatu sihtrühmaks on õpetajad, kelle klassis  või rühmas õpib laps, kes omandab eesti keelt teise keelena, kuid vajab kaaslastega võrreldes suuremat tuge. Raamat aitab õpetajal paremini mõista keele omandamise raskuste põhjusi erinevat laadi erivajadustega õpilastel ja märgata keelepuuet mitmekeelsel lapsel. Autorid tutvustavad eripedagoogilisi võtteid selliste õpilaste toetamiseks praktiliste näidete ja juhtumite toel.  

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2022.10.2.14