Eesti Haridusteaduste Ajakiri - Kd 2 Nr 2 (2014)

Vabanumber
Nr 2(2), 2014
Toimetajad: Krista Uibu, Aino Ugaste, Kara Brown
Keeletoimetaja: Riina Reinsalu
Tartu Ülikooli Kirjastus

Ajakirjanumbri ilmumist on osaliselt toetanud ESF-i projekt nr 1.2.0401.09-0070.

Eessõna

Krista Uibu, Aino Ugaste, Kara Brown

Kooskõlas muutustega mujal maailmas on viimastel kümnenditel hoogustunud ka Eestis indiviidi uurimine, kasvanud õpetaja elu ja tööd käsitlevate uurimuste hulk ning paranenud nende kvaliteet. Haridusvaldkonna üheks keskseks uurimisobjektiks on kujunenud õpetaja isiksus, tema käitumine ja tegevused ning nende koosmõju õpilaste arengule ja õppeprotsessile (Guskey, 2002). Õpetajate töö ja elu uurimisel peetakse oluliseks käsitleda kogemusi, mida õpetajad on omandanud tegevõpetajaks saamisele eelnenud koolipraktikast ja enda kooliajast. Nii leiab Goodson, et õpetajaid tuleb uurida nii klassi koosseisu, soo, etnilise päritolu kui ka sotsiaalse tausta, elukogemuste ja sotsiaalsete suhete põhjal (vt selles numbris). Selliseid uurimusi tutvustatakse ka Eesti Haridusteaduste Ajakirja praeguses vabanumbris. Temaatiliselt võib jaotada artiklid neljaks. Esiteks leidub uurimusi, mille keskmes on indiviidi, sh õpetaja varasemad kogemused ning nende mõju tema hilisemale elule ja tegevusele. Teine osa uurimustest käsitleb õpetajate ja üliõpilaste praktilisi õpetamis- ja õppimiskogemusi. Kolmandaks on teema "Muukeelne õpilane ja multikultuuriline õpetamine" alla koondatud uurimused viimaste kümnendite olulisimatest haridusuuendustest Eestis (üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega gümnaasiumides) ja nende mõjust õpilase identiteedile. Neljandaks, ajakirja viimases osas tutvustatakse aasta jooksul ilmunud uudiskirjandust: haridusterminoloogiat käsitlevaid teatmeteoseid.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.01

Artiklid

Õpetajate elu ja töö uurimine

Ivor F. Goodson

Töö suhteline osakaal õpetajate elus on viimase 40 aasta jooksul astmeliselt kasvanud. Ettepanekuid kooli ja hariduse ümberkorraldamiseks on esitatud üha rohkem, niisamuti on suurenenud muutuste mõju käsitlevate uuringute arv. Siinne uurimus võimaldab meil keskenduda mõningatele keerulistele probleemidele, mis peituvad uue koolireformi algatustes. Lääne ühiskonna kuldaja lõpus, 1975. aastal võttis Lortie Ameerika õpetajate ja haridusteaduslike uurimuste seose kokku järgmiste, tänini kehitavate sõnadega: "Kooliharidus on ettekirjutuste järgi mahukas, ent kirjelduse järgi väikesemahuline. Kuskil mujal ei ilmne see nii selgelt kui nende kahe miljoni inimese puhul, kes õpetavad riigikoolis." See küsimus, millele Lortie tähelepanu pöörab, on õpetajatega seotud teaduslikes aruteludes endiselt aktuaalne: palju ettekirjutusi ja kaudset portreteerimist, aga väga vähe tõsiselt võetavaid uurimusi portreteeritavatest ja ka ebapiisavalt koostööd nendega.

PDF Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.02

Nõukogudeaegse kõrgharidusega keskealised siirdeaja elukestva õppe keskkonnas

Tiiu Männiste

Artikkel käsitleb 1950ndate lõpul ja 1960ndate esimesel poolel sündinud nõukogudeaegse kõrgharidusega spetsialistide kultuurilise kapitali uuendamist siirdeajal tööalases täiendus- ja ümberõppes osalemise kaudu. Kvalitatiivse uuringu tulemuste põhjal selgus, et nõukogudeaegse kõrgharidusega keskealiste praegune põlvkond suutis siirdeajal püsida aktiivses tööhõives suurel määral tänu osalemisele elukestvas õppes. Samas ei suutnud intervjueeritavad omandada siirdeaja baasoskusi (võõrkeel, arvutioskus) sellisel tasemel, mis annaks neile konkurentsieelise digitaalses ühiskonnas. Uurimistulemused võimaldavad väita, et keskealiste kõrgharidusega inimeste väheste baasoskuste põhjused peituvad suurel määral siirdeaja kultuuris, elukestva õppe poliitikas ja selle põlvkonna elukaare trajektoori katkestuses 1990ndate algul.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.03

Läbi raskuste tähtede poole: doktoritööde juhendajate kraadiõpingute kogemused ja nende seosed juhendamispraktikaga

Liina Lepp, Marvi Remmik, Äli Leijen, Mari Karm

Doktoriõppe eesmärkide mitmekesistumine ja muutused doktoriõppe korralduses on andnud ainestikku erinevateks uurimusteks. Juhendamispraktikat analüüsivate uurimuste keskmes on olnud juhendajate juhendamistegevused ja arusaamad doktoriõppe eesmärkidest. Üks juhendamispraktikat mõjutavaid tegureid on juhendajate kraadiõppe kogemus. Uurimuse eesmärk on kirjeldada Eestis tegutsevate juhendajate kujunemise tausta ning osutada võimalikele seostele nende kraadiõpingute kogemuste ja juhendamispraktika vahel. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuuga 21-lt haridus- ja loodusteaduste valdkonna juhendajalt. Andmete analüüsimisel kasutati temaatilist analüüsi. Uurimuse tulemused osutasid, et juhendajad väärtustasid õpinguteaegset võimalust pühenduda väitekirja koostamisele, hoolivaid suhteid juhendaja ja juhendatava vahel ning toetava kogukonna olemasolu. Juhendamispraktikasse on üle võetud näiteks avatud suhtlusviis, toetava konstruktiivse tagasiside andmine, üliõpilase toetamine iseseisvaks uurijaks kujunemisel.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.04

Praktikute-õppejõudude õpetamisarusaamad rakenduskõrgkoolis

Elina Reva, Mari Karm, Liina Lepp, Marvi Remmik

Rakenduskõrgkoolides tähtsustatakse üha enam õppejõudude võimet õpetada nii, et õppijatel kujuneksid seosed teooria ja praktika vahel. Seoste loomine on vajalik, et õppijad suudaksid edasises kutsetöös lähtuda tõenduspõhistest teadmistest. Selleks kaasatakse õppetöösse kutseala praktikuid, kellelt oodatakse nii erialast asjatundlikkust, kutsealal töötamise kogemust kui ka teadlikkust õppimisest ja õpetamisest. Siinse uurimuse eesmärk on kirjeldada õpetamise tähendust rakenduskõrgkoolides õpetavate praktikute jaoks ja nende õpetamisarusaamu. Uurimuse andmed koguti 15 praktikult-õppejõult, kasutades meetodina poolstruktureeritud intervjuud. Uurimistulemuste kohaselt väärtustavad praktikud-õppejõud õpetamist kõrgkoolis kui võimalust kutseala arendada ja kogemusi jagada. Praktikute-õppejõudude õpetamisarusaamad väljenduvad peamiselt õppejõukesksete tegevuste kirjelduste kaudu. Õpetamisarusaamad osutavad praktikute-õppejõudude vajadusele keskenduda õppeaine sisule, vähem pööratakse tähelepanu õppijate õpivajadustele. See näitab, et praktikute-õppejõudude õpetamispraktika tuleks muuta õppijakesksemaks.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.05

Muusikaüliõpilaste refleksiooni toetamine pilliõppes

Tuulike Kivestu, Äli Leijen, Kadri Steinbach

Tänapäevase muusikahariduse valdkonnas rõhutatakse aktiivõppe, sh refleksiooni olulisust. Sellest hoolimata puudub erimetoodika, mis toetaks õppijate refleksiooni pilliõppes. Selle uurimuse tarbeks korraldati ühe Eesti kõrgkooli muusikaõppe üliõpilaste (N = 11) hulgas ekspertide valideeritud refleksiooni toetamise mudeli prooviuuring. Mudel koosnes neljast tsüklist ja baseerus refleksiooni põhiprotsesside (kirjeldamise, hindamise, suhestumise ja refleksiooniprotsessi reflekteerimise) toetamisel. Uurimuse eesmärk oli selgitada välja, millised on muusikaõppe üliõpilaste kogemused refleksioonimudeli rakendamisel ja kuivõrd kasulikuks nad hindavad rakendatud refleksiooniülesandeid pillimänguoskuste arendamise seisukohalt. Üliõpilaste kogemuste ja hinnangute kohta koguti andmeid fookusrühma intervjuudega. Rakendatud refleksiooni toetamise mudeli puhul väärtustasid üliõpilased kõrvaltvaataja positsiooni võimaldamist, üksikasjade märkamist ja mitmekülgse tagasiside saamist kaasüliõpilastelt. Uurimistulemuste põhjal arendati mudelit edasi, et see toetaks tõhusamalt üliõpilaste refleksiooni pilliõppes ning aitaks kaasa individuaalse erialase arengu kavandamisele.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.06

Õpetajate-õpilaste interaktsioon ja sisuloome suhtlusportaalides: õpetajate arvamused ja kogemused

Sandra Räim, Andra Siibak

Artikli eesmärk on anda ülevaade õpetajate arvamustest ja kogemustest, mis puudutavad õpetajate ja õpilaste interaktsiooni ja sisuloomet suhtlusportaalides. Fookusgrupi intervjuudes nelja kooli keskkooliõpetajatega (N = 21) uuriti, milliseid erinevusi on õpetajad täheldanud enda ja õpilaste loodud veebisisus ning millistel juhtudel ja mil viisil on õpetajad pidanud vajalikuks õpilaste suhtlusportaalide postitustele reageerida. Muu hulgas sooviti teada, millistele alustele tugineb õpetaja-õpilase suhtlusportaali sõprus ning kas õpetajad tunnevad vajadust sotsiaalmeedia suhtlust suunavate käitumisjuhiste järele. Intervjuude kvalitatiivsest sisuanalüüsist nähtub, et õpetajate arvates jagavad õpilased suhtlusportaalides liigselt privaatset infot, mistõttu pidasid nad enda kohuseks ebasobivaid postitusi märgates õpilaste sisuloomesse sekkuda. Õpetajad võtsid ka suhtlusportaalides endale õpilaste harija ja mentori rolli ning soovisid oma veebikäitumisega pakkuda eeskuju, samas ei adunud nad täiel määral õpetaja-õpilase veebisuhtluse võimalikke tagajärgi. Õpetaja-õpilase veebisuhtlust reguleerivate käitumisjuhiste järele aga vajadust ei nähtud. Uuringu tulemused viitavad veebisisu loomega kaasnevatele põlvkondlikele erinevustele ning avavad õpetajate-õpilaste probleeme suhtlusportaali auditooriumi tajumisel.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.07

Õppekeele roll Eesti venekeelsete õpilaste etnokultuurilise identiteedi kujunemisel

Maie Soll, Sander Salvet, Anu Masso

Artiklis analüüsitakse vene emakeelega abiturientide etnokultuurilise identiteedi kujunemist eri õppekeelte kontekstis. Etnokultuurilist identiteeti on artiklis mõistetud kompleksse sotsiaalpsühholoogise (Verkuyten, 2005) ja kommunikatiivse nähtusena (Luhmann, 2002). Empiirilise alusena on kasutatud kirjaliku võrguintervjuu meetodit. Valimi moodustavad eesti ja eesti-vene õppekeelega ning keelekümblust kasutavate koolide/klasside abituriendid (n = 14), kes on pärit Eesti eri piirkondadest (Tallinnast, Tartust, Ida-Virumaalt). Vastuseid otsitakse järgmistele uurimisküsimustele: 1) millised on noorte etnokultuurilised enesemääratlusviisid? 2) milline on õppekeele osa etnokultuuriliste enesemääratlusviiside kujunemisel? Analüüsis eristus kolm enesemääratlusviisi: kindel vene etnokultuuriline, ebakindel eesti-vene ning alternatiivne, ambivalentne identiteet. Analüüs näitab, et ei ametlik õppekeel ega ka õppekeelega rahulolu ei määra otseselt, kellena ja milliste tunnuste kaudu end määratletakse, küll aga võib kool toetada keele kui olulise identiteedi referentsi oskust ning õpilaste keelelise ja kultuurilise tõlkimise võimet.

PDF Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.08

Raamatututvustus

"Multicultural teaching in the early childhood classroom: Approaches, strategies, and tools, pre-school to 2nd grade"

Kara D. Brown

21. sajandi koolid Ameerika Ühendriikides on enneolematute rahvastikumuutuste paigaks, sest õpilaskonna keeleline, etniline, religioosne ja rassiline mitmekesisus üha süveneb. Sellise kiiresti areneva mitmekesisusega toimetulekuks juhindutakse koolides multikultuurilisuse põhimõttest, mille kohaselt on kõigi ühiskonnarühmade liikmetel võrdsed õigused. Mariana Souto-Manningu raamat "Multicultural teaching in the early childhood classroom" (2013) annab ülevaate, kuidas rakendada seda põhimõtet lasteaiast kuni teise klassini. Iga peatükk algab metoodilise käsitluse lühitutvustusega ja kasutusvõimaluste ülevaatega, millele järgnevad soovitused selle kohta, kuidas mõnd meetodit kasutada ning millised probleemid võivad sellega kaasneda. Seejärel esitatakse näiteid meetodi rakendamise kohta koos õpetajate kommentaaridega. Metoodikapeatükkide lõpus kommenteerib autor lühidalt õpetajate toodud näiteid ja esitab viiteid lisalugemisele.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.09

"Haridusleksikon"

Rain Mikser

Haridusleksikon koondab tähestikulises järjekorras esitatuna 43 artiklit hariduse ja kasvatuse peamistest märksõnadest. Artiklite autorid on 29 hariduse ja kasvatuse valdkonna spetsialisti Tallinna Ülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist ja ka muudest institutsioonidest. Leksikonis on esitatud märksõnade inglis-, saksa-, prantsus-, soome- ja venekeelsed vasted, levinumad definitsioonid, valdkonna arenguloo põhijooned, aktuaalsed probleemid, olulisimad rahvusvahelised organisatsioonid ja erialased ajakirjad ning võimaluse korral lühiülevaade valdkonna uurimistraditsioonist Eestis. Leksikon on mõeldud kogu Eesti haridusüldsusele, eriti aga selle valdkonna üliõpilastele, õpetajatele, õppejõududele ja haridusametnikele. Sellises formaadis leksikon on Eestis hariduse ja kasvatuse valdkonnas esmakordne, see on avatud edasiarendamiseks ning loodetavasti antakse edaspidi välja ka selle täiendatud trükke.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.10

"Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat"

Helin Puksand, Tiiu Erelt

2014. aastal ilmus viiekeelne "Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat", milles on 4850 mõistet paljudelt hariduse ja kasvatuse aladelt: kasvatus ja areng, alusharidus, põhi- ja keskharidus, kutse- ja kõrgharidus, huviharidus, eripedagoogika, andragoogika, sotsiaalpedagoogika, didaktika, koolikorraldus, kasvatusteaduslik uurimistöö, pedagoogika ajalugu jne. Iga mõiste kohta on esitatud eesti, inglise, saksa, soome ja vene termin ning enamasti ka seletus. "Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat" on mõeldud kõigile haridustöötajaile ja haridusvaldkonnast huvitatuile.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2014.2.2.11

Kommenteeri