Kooskõlas muutustega mujal maailmas on viimastel kümnenditel hoogustunud ka Eestis indiviidi uurimine, kasvanud õpetaja elu ja tööd käsitlevate uurimuste hulk ning paranenud nende kvaliteet. Haridusvaldkonna üheks keskseks uurimisobjektiks on kujunenud õpetaja isiksus, tema käitumine ja tegevused ning nende koosmõju õpilaste arengule ja õppeprotsessile (Guskey, 2002). Õpetajate töö ja elu uurimisel peetakse oluliseks käsitleda kogemusi, mida õpetajad on omandanud tegevõpetajaks saamisele eelnenud koolipraktikast ja enda kooliajast. Nii leiab Goodson, et õpetajaid tuleb uurida nii klassi koosseisu, soo, etnilise päritolu kui ka sotsiaalse tausta, elukogemuste ja sotsiaalsete suhete põhjal (vt selles numbris). Selliseid uurimusi tutvustatakse ka Eesti Haridusteaduste Ajakirja praeguses vabanumbris. Temaatiliselt võib jaotada artiklid neljaks. Esiteks leidub uurimusi, mille keskmes on indiviidi, sh õpetaja varasemad kogemused ning nende mõju tema hilisemale elule ja tegevusele. Teine osa uurimustest käsitleb õpetajate ja üliõpilaste praktilisi õpetamis- ja õppimiskogemusi. Kolmandaks on teema "Muukeelne õpilane ja multikultuuriline õpetamine" alla koondatud uurimused viimaste kümnendite olulisimatest haridusuuendustest Eestis (üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega gümnaasiumides) ja nende mõjust õpilase identiteedile. Neljandaks, ajakirja viimases osas tutvustatakse aasta jooksul ilmunud uudiskirjandust: haridusterminoloogiat käsitlevaid teatmeteoseid.