Eesti Haridusteaduste Ajakirja kolmandas vabanumbris esitatakse läbilõige meie hariduselu olulistest teemadest õpetajate ja õppijate silme läbi. Välisautor Michele Knobel annab analüütilise ülevaate remiksimist, kirjaoskust ja loovust käsitlevast teaduskirjandusest, lõimides uudsel ja põneval viisil eri teemasid. Teised artiklid võib tinglikult jagada kolme teemaplokki. Esimeses räägivad õpetajad eesmärkidest, kolleegide koostööst ja tundlike teemade õpetamisest ajalootunnis. Teise plokki koondunud artiklites käsitletakse ajast aega aktuaalseid teemasid: kiusamist koolis, haridustee poolelijätmist ja erivajadustega õppijate märkamist. Kolmandas plokis keskenduvad autorid kõrghariduses toimuvale, tundes muret väljundipõhise õppe eesmärkide saavutamise pärast ja uurides õpianalüütika võimalusi. Ajakirja lõpus tutvustatakse kaht värskelt ilmunud raamatut kaasava hariduse valdkonnast: kauaoodatud uut kõrgkooliõpikut logopeedidele ja David Mitchelli teost inimeste mitmekesisusest.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.01

Loovust on hakatud pidama riikide majanduskasvu võtmeteguriks, mis tagab ühiskonnas toimetuleku ja mille abil tagatakse isiklik või ühiskondlik heaolu. Seda silmas pidades on mõistlik süveneda loovuse käsitusse ja praktilisse olemusse ning uurida nende seostamise võimalusi hariduse kontekstis. Olukord koolides on mahukate uurimistulemuste põhjal koolivälise tegelikkusega teravas vastuolus, sest vähe võetakse arvesse inimeste loomingulisust ja suurt kujutlusvõimet tähenduste loomisel, mille üks väljendusvorme on remiksimine. Artikli eesmärk on anda ülevaade olemasolevatest ingliskeelsetest uurimustest, milles käsitletakse digitaalset remiksimist ja kirjaoskust, ning selgitada välja mustrid, mis näitavad, kuidas tavalised inimesed on ennast loominguliselt väljendanud. Analüütilise ülevaate koostamisel uuriti viimase kahe kümnendi jooksul inglise keeles ilmunud empiirilisi publikatsioone ning koostati ülevaade avaldatud teadusartiklitest koolivälise remiksimise ja kirjaoskuse kohta. Uurimise käigus selgitati välja need loominguliste püüdluste ja tähenduste loomise viisid, millest koolipedagoogika saaks midagi kasulikku õppida. Ühtlasi vaadeldi, kuidas digitaalset remiksimist ja kirjaoskust on uuritud. Kõigis 36 analüüsitud uurimuses rõhutati, et lähenemine loovusele kui sügavalt sotsiaalsele nähtusele aitab vastu seista kasulikkust taga ajavatele lähenemisviisidele. Uurimustes vaatluse all olnud remiksitud tööd näitavad teadlikku loovuse arendamise püüdlust, mis võib aidata inimestel loominguliselt hakkama saada või reageerida kiiretele muutustele ning ühiskondlikele, riiklikele ja keskkondlikele probleemidele praegu ja tulevikus, luues ja säilitades samal ajal suhteid suurte vahemaade ja erinevuste kiuste. 

 Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.02a

Viimase aja rahvusvaheline tendents alushariduses on koolistumine ehk õppe- ja kasvatustegevuse suurem sarnanemine üldhariduskooliga. See avaldub eelkõige õppimise esmatähtsustamises ja laste arengu pidevas hindamises. Paljude uurijate hinnangul põhjustab seda ühiskondlik surve tagada laste koolivalmidus ja alusharidusasutuste konkurents eri huvirühmade ootuste täitmisel. Uurimuse eesmärk on välja selgitada lasteaiaõpetajate uskumused riikliku õppekava üldoskuste väärtuslikkuse ehk olulisuse kohta ning nende enesetõhususe hinnangud asjaomaste tegevuste leidmisele ja üldoskuste hindamisele. Ankeedis hindas 729 Eesti lasteaiaõpetajat koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) esitatud üldoskuste olulisust ning nende omandamiseks vajalike tegevuste leidmise ja üldoskuste hindamise lihtsust. Uurimistulemustest selgub, et mänguoskusi kui senist alushariduse prioriteeti peetakse olulisimaks, ent tegevuste leidmisel ja hindamisel on lihtsam keskenduda tunnetus- ja õpioskuste kui traditsiooniliselt akadeemiliste oskuste valdkonnale. Laste üldoskuste arendamiseks vajaksid õpetajad koolitusi, mis oleksid seotud pigem tegevuste leidmise ja tulemuse hindamisega, mitte üldoskuste olulisuse teadvustamisega.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.03

Eesti haridusmaastikul toimunud reformid on toonud kaasa muutused õpetajate professionalismis ja professionaalsuses. Hargreaves (2006) eristab õpetajate professionalismi ajajärke ja osutab, et tänapäeval on autonoomiaperiood asen dunud kollegiaalse koostöö ajajärguga. Hoyle (1974) vastandab oma professionaalsuse mudelis autonoomia ja koostöö, eristades seejuures piiratud ja avaravaatelist professionaalsust. Artikli eesmärk ongi mõista kutseõpetajate professionaalsust kollegiaalse professionalismi ajajärgul. Analüüs põhineb kõikse küsitlusuuringu andmestikul, mille sihtrühma moodustasid kutseõpetajad. Vastused saadi 501 kutse õpetajalt. Andmete analüüsimisel rakendati klasteranalüüsi, tuginedes Hoyle’i professionaalsuse mudelile. Kutseõpetajate professionaalsust iseloomustava koostöö ulatuse alusel eristus kolm klastrit: ulatuslikult võrgustunud, omaette hoidvad ja koolikesksed professionaalid. Uurimistulemustest selgus, et esimesse klastrisse kuuluvad õpetajad on teistega võrreldes enam rahul oma töö ja valitud ametiga.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.04

Üks raskusi, millega tuleb õpetajatöös silmitsi seista, on ühiskondlikult tundlik õppesisu. Ajaloos ja muudes ühiskonnaainetes seostub see tihtipeale poliitiliste vastuolude ja valusate ajalookogemustega. Artiklis anname ülevaate tundlike ajalooteemade õpetamise teoreetilistest käsitlustest ning empiirilistest uurimustest nii ajaloodidaktika kui ka sotsiaalpsühholoogia vallas. Andmestik pärineb Eesti õpetajate küsitlusest, mis oli osa rahvusvahelisest koostööprojektist "Ajaloo repre sentatsioonide sotsiaalpsühholoogiline dünaamika laienenud Euroopa Liidus" kümne riigi osalusel. Veebiankeedi täitis 37 õpetajat, neist 13 vene keeles. Kogutud andmete temaatilisest kontentanalüüsist ja mõnel juhul ka statistilisest analüüsist ilmneb, milliseid ajalooteemasid tajuvad Eesti vastajad tundlikuna, mis strateegiaid nad kasutavad nende käsitlemisel, mis eesmärke endale seavad ning millist tuge vajavad.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.05

Uurimuse eesmärk on võrrelda õpetajate ja sotsiaalpedagoogide ohvrikäitumise levimust ja olemust seoses õpilaste- ja täiskasvanutepoolse (õpetajate, juhtkonna, lapsevanemate, teiste koolitöötajate) kiusamisega Eestis. Üleriigilisest läbilõikeuuringust, mille käigus vastasid enesekohasele ankeedile 564 õpetajat ja 153 sotsiaalpedagoogi, ilmneb, et õpetajate seas oli ulatuslikumalt levinud õpilastepoolne kiusamine ja sotsiaalpedagoogide seas täiskasvanutevaheline kiusamine. Kinnitust leiab püstitatud hüpotees, et õpetajate puhul on õpilaste ja lapsevanemate verbaalne kiusamine ohuna personaalsele positsioonile ulatuslikum kui sotsiaalpedagoogidel. Lisaks selgub uurimistulemustest, et õpetajad on kogenud õpetajate- ja juhtkonnapoolse kiusamise liikidest sagedamini füüsilist isolatsiooni ning sotsiaalpedagoogid lapsevanematepoolse ja teiste koolitöötajate poolse kiusamise liikidest info varjamist. Uuritavate ohvrikäitumise levimust kiusamiskategooriate ja -liikide kaupa interpreteeritakse varasemate uuringute taustal.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.06

Varakult haridussüsteemist lahkunud noorte puhul on tegemist õpinguid mittejätkavate 18–24aastaste noortega, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridustase. Kuigi nende hulk Eestis näitab viimasel kümnendil vähenemistendentsi, on varakult haridussüsteemist lahkunud noori jätkuvalt liiga palju. Nende osakaal Eestis on ka vähenenud aeglasemalt kui enamikus teistes Euroopa Liidu (EL) riikides. Artikli eesmärk on anda ülevaade varakult haridussüsteemist lahkumise trendidest Eestis ajavahemikul 2000–2015 ja kirjeldada haridustee katkestamise peamisi mõjureid ning ennetus-, sekkumis- ja tagasitoomismeetmeid. Andmete metaanalüüs tugineb nii Eesti ja ELi statistikaameti (Eurostati) tööjõu-uuringute andmetele kui ka Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) ning Eesti statistikaameti andmebaasidele. Tulemused näitavad, et Eestis on varakult haridussüsteemist lahkunud isikute seas suur noormeeste osakaal ning peamisteks haridustee katkestamise riskiteguriteks võib pidada nii maa-asulas elamist kui ka muu riigi kodakondsuse omamist. Lisaks ilmneb, et põhiharidusega või sellest madalama haridusega piirdunud 18–24aastased noored elavad võrreldes oma eakaaslastega, kellel on kõrgem haridustase, suuremas sotsiaalse tõrjutuse või vaesusohus, kogevad enam suhtelist ja absoluutset vaesust ning materiaalset ilmajäetust ja osalevad vähem tööturul. Samuti selgub artiklist, et kuigi Eestis ei ole varakult haridussüsteemist lahkunud noorte sihtrühmale välja töötatud eriprogramme, on nii riikliku, kohaliku omavalitsuse kui ka kooli tasandil olemas üleüldisi meetmeid ja teenuseid, mida kasutatakse haridustee katkestamise ohus õpilaste aitamiseks.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.07

Kaasava hariduse põhimõtte järgi on oluline, et õpetaja märkaks õpetamisel laste hariduslikke erivajadusi ja varieeriks nende järgi õpetamist. See, kuivõrd on õpetaja valmis õpetama erivajadusega õpilast, sõltub muu hulgas tema teadmistest, arusaamadest ja kokkupuutest erivajadusega. Artikli eesmärk on välja selgitada, kuidas õpetajakoolituse üliõpilased kirjeldavad oma teadmisi, arusaamu, emotsioone ja kogemusi seoses erivajadustega. Valimisse kuuluvad kahe ülikooli 218 üliõpilast, kes lugesid erivajadusi käsitlevaid raamatuid ja kirjutasid selle põhjal temaatilise essee. Esseede analüüsimisel kombineeritakse induktiivset sisuanalüüsi ja konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi. Rühma keskmiste tulemuste tasandil ilmneb, et üliõpilased kirjeldavad intellekti- ja liikumispuudeid mitmekesiselt, seevastu omi kogemusi käitumishäirete ja düsleksiaga väljendavad nad ühekülgsemalt. Indiviiditasandi analüüsidest nähtub, et liikumispuude mitmekülgsem kirjeldus võib tuleneda üliõpilaste kogemusest selle erivajadusega. Uurimistulemustest selgub ka, et oodatust rohkem on neid üliõpilasi, kes kirjeldavad ühelaadselt autismiga seotud emotsioone. Et kaasava hariduse idee rakenduks kooliharidussüsteemis, on oluline kujundada tulevaste õpetajate arusaamu, pöörates õpetajakoolituses sellele varasemast suuremat tähelepanu.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.08

Artikli aluseks oleva kvantitatiivse uuringu eesmärk on välja selgitada, kuidas üliõpilased ja õppejõud hindavad väljundipõhise õppe rakendumist õpiväljundite omandamist toetavate komponentide toel. Kuue Eesti kõrgkooli üliõpilaste (n = 1329) ja õppejõudude (n = 94) hinnangutest selgub, et õpiväljundite arusaadavus, õpikeskkond, õppematerjalid, sooritatud tööd, hindamisülesanded, tagasiside, tööde maht, õpetamine, õppijate motivatsioon ja rahulolu toetavad õpiväljundite saavutamist. Samas ilmneb uuringust, et üliõpilased ei panusta ise õppetöösse piisavalt ning ei ole kaasatud õppeprotsessi. Õppetöösse panustamist iseloomustavad peamiselt õppimisse kaasatuse, õppijate motivatsiooni ja tööde mahu tulemused. Õppimisse kaasatust ennustavad enamasti õppimisse panustamise, õppijate motivatsiooni ja rahulolu tulemused. Õppejõudude ja üliõpilaste hinnangud enamiku õpiväljundite omandamist toetavate komponentide kohta oluliselt ei erinenud, v.a hindamisülesannete, õppija motivatsiooni ja kursusega rahulolu puhul. Tulemused näitavad, et senisest enam on vaja toetada õppijaid aktiivse rolli ning vastutuse võtmisel.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.09

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamine ning õpihaldussüsteemide ja õpikeskkondade kasutamine õppeprotsessis on muutnud õpetajaks õppijate õpikogemusi ning õpetajahariduse õppejõudude õpetamisviise. Sellega kaasnevad erinevad digitaalsed andmed, mis annavad õppijale, õpetajale ning õppekava eestvedajale tagasisidet õppimise ja õpetamise tõhustamiseks. Haridusvaldkonnas aina enam rakendust leidev õpianalüütika võimaldab suurendada õppijate teadlikkust ja tõhusust õppeprotsessis, individualiseerida õppeprotsessi ning saada pidevat ja jooksvat tagasisidet õppimise edenemise kohta. Artikli eesmärk on analüüsida õpetajahariduse üliõpilaste ja õppejõudude ootusi õpianalüütika võimaluste suhtes, et toetada õpikeskkonnas õppimist ja õpetamist. Uurimuse teoreetilise raamistiku loob ennastjuhtiva õppija kontseptsioon. Uurimistulemused baseeruvad disainipõhisel uurimusel, kus osalusdisaini sessioonide käigus selgitati välja õpikeskkonna kasutajate (üliõpilaste, õppejõudude, õppekavade juhtide) ootused õpikeskkonna õpianalüütikarakenduste suhtes.

 Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.10

Inimeste kommunikatsioon võib häiruda mitmesugustel põhjustel, tuues kaasa probleeme isiklikes suhetes, infovahetuses, töös ja õppimises. Kõrgkooliõpikus "Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia" käsitletakse olukordi, mis võivad takistada inimese toimetulekut sotsiaalses keskkonnas ja vajavad seetõttu logopeedi sekkumist. Õpikuna on raamat mõeldud eeskätt logopeedia eriala üliõpilastele. Käsiraamatuna pakub see huvi kõigile praktiseerivatele või tulevastele spetsialistidele, sh õpetajatele, kes oma töös puutuvad kokku inimestega, kellel on kommunikatsiooniprobleemid. Õpiku üks tugevaid külgi on teadusuuringute tihe seotus praktikaga – kõik peatükid on valminud Tartu Ülikooli õppejõudude ja praktikute koostöös. Praktikast pärit juhtumikirjeldused aitavad puudeid märgata, põhjalikult kirjeldatakse diagnostika- ja sekkumisviise, arvestades seejuures eesti keele eripära.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.11

David Mitchell on kujunenud kaasava õppe kvalifitseeritud eestkõnelejaks kaugelt laiemalt kui kodusel Uus-Meremaal. Ajakirjanumbris arvustatakse 2017. aastal ilmunud teost "Diversities in education: Effective ways to reach all learners", milles on Mitchelli temaatiline haare laienenud viiele omadusele, mille järgi saab inimesi eristada. Need on bioloogiline ja sotsiaalne sugupool, klassikuuluvus koos sotsiaal-majandusliku staatusega, rass ja rahvus koos kultuuriga, veendumused ja religioon, lõpuks võimekus ja puue. Autori läbiv vaade on stereotüüpe lõhkuv ja mõõdukalt optimistlik. Toimetulek kirevusega teel täielikult isikustatud õppe poole eeldab autori kinnitusel korralikku pingutust õige mitmel rindel.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2017.5.2.12