Eesti Haridusteaduste Ajakirja seekordne erinumber keskendub õppekavateooria ja -praktika ning õppekava arendamise ja rakendamise küsimustele. Käsitlemist leiavad nii õppekava üldprobleemid ja arengulugu kui ka teemad, mis on seotud konkreetsete ainevaldkondade või erialade õppekavadega. Õppekava kui kooli õppetööd enim reguleeriv dokument on rohkem kui sajandi vältel olnud oluline uurimisvaldkond paljudes maades, sealhulgas Eestis. Erinumbris avatakse nii üldhariduskooli kui kõrghariduse õppekava küsimusi, esindatud on lai valik haridusasutusi Eestist ja Soomest. Pidevalt muutuv hariduselu eeldab õppekava uurijatelt ühtaegu nii rahvusvahelisel tasemel teadustööd kui igapäevast kursisolekut kodumaise hariduspraktikaga. Erinumbris põimuvad ajalugu, olevik ja tulevik, samuti õppekavauuringutele eripärane ning haridusmõtlemisele üldomane.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.01

Artikkel koosneb dokumentidel põhinevast lühikesest ülevaatest õppekavauuringute rekontseptualiseerimise ajalukku ja minu isiklikest mälestustest. Rekontseptualiseerimine on oluliselt mõjutanud arusaama, et õppekava ei tähenda üksnes eesmärke ja õppetegevusi, mis päädivad hindamisega, vaid keerulisi, mitut valdkonda hõlmavaid mõttevahetusi. Rekontseptualiseerimine sai alguse Ameerika Ühendriikides 1970. aastatel, kui õppekava uurivate teadlaste põlvkond seadis kahtluse alla seni valitsenud, Tyleri ideedel põhineva lähenemisviisi õppekavale.
Rekontseptualiseerimise algusaastad olid tormilised. Rekontseptualistid kritiseerisid administreerivaid lähenemisi õppekavateoorias, kuid samas puudus neil selge teooria, millega peavoolu asendada. 1980. ja 1990. aastatel keskendusid rekontseptualistlikku suunda esindavad teadlased õppekava ümbermõtestamisele, koostades ulatuslikke töid, nt Pinari ja tema kolleegide raamat "Õppekava mõistmine" (Understanding curriculum). Ka William Dolli töödel oli suur mõju hariduse ja õppekava postmodernistliku tausta kirjeldamisele. Viimase 20 aasta jooksul on rekontseptualiseerimine liikunud hariduspraktikat mõjutava dialoogi suunas. Ka Soome õppekavauuringud lähtuvad sellest vaatenurgast. Lisaks keerulistele aruteludele peaks haridus keskenduma autobiograafiliste ja identiteediga seotud protsessidega tegelemisele. Kujutlusvõime ja loovuse laiendamise võimalusena pakutakse sageli välja kunsti. Hoolimata üldistest praktilistest vaatenurkadest on rekontseptualiseerimine siiski kriitiline liikumine lihtsustatud, tehnokraatlike mudelite vastu, mille puhul järgitakse kehtestatud õppekava ja milles domineerivad mõõdetavad õpieesmärgid.

Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.02a

Autori eesmärk on näidata demokraatiahariduse põhimõistete tundmise ja kasutamise olulisust kodanikupädevuse arendamisel ühiskonnaõpetuse tundides. Keskseks mõisteks on kodanik, kes on osa riigist ja kultuurist ning riigi ja kultuuri subjekt. Kodanike ja riigi suhet avab mõistepaar sotsiaalsed subjektid ja struktuurid. Demokraatlikus riigis on nende subjektide põhitüüpideks kodanikud, poliitikud, ametnikud ja administraatorid. Neil sotsiaalsetel subjektidel on ebavõrdsed võimalused kasutada ja käsutada teisi inimesi. Seda ebavõrdsust võimaldab vähendada osalusdemokraatia ehk kaasamine juhtimisse. Autor arvustab ühiskonnaõpetuse mõistete puudulikku seost üldise kodanikupädevusega Eesti üldhariduse õppekavas, näiteks ei kasutata osalusdemokraatia kontseptsiooni ega puudutata võimuprobleemi ühiskonnas. Artikkel kirjeldab, kuidas Eesti tööandjate esindajad eitavad ebaõigluse esinemist ettevõtetes. Seega on ühiskonnaõpetuse ja kodanikupädevuse seostamine võimalik, kui viia mõisted teaduslikele alustele.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.03

Kooli arengueesmärkide elluviimisel on oluline roll kooli õppekavaarendusel, kuid pole teada, kuivõrd organisatsiooni tegevusmustrid arengukava ja õppekava seoseid toetavad. Uuringu eesmärk on välja selgitada, kuidas toetavad kooli õppekavaarenduse eestvedamise rutiinid kooli arengueesmärkide elluviimist. Uurisime, (1) millised on kooli õppekavaarendusega seotud arengueesmärgid; (2) kuidas mõistab juhtmeeskond õppekava kooli arengueesmärkide elluviimisel; ja (3) millised õppekavaarenduse eestvedamise rutiinid on koolis kujunenud. Seitsme kooli juhtumiuuringu põhjal selgus, et arengueesmärkides domineerivad õppekava rakendamise eesmärgid ja õppekava hindamine on vähesel määral eesmärgistatud. Kooli juhtmeeskondade arusaamades on segadus õppekava rollist kooliarenduses. Uuritud koolides on õppekavaarenduse eestvedamise rutiinid, mis tagavad ülesannete delegeerimise. Samas ei toimi õpetajate koostöö õppekavaarenduses piisavalt.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.04

Selle disainipõhise uuringu eesmärk oli välja töötada e-tasemetöö, millega saaks hinnata riiklikus õppekavas määratletud III kooliastme lõpuks omandatud loodusteadusliku pädevuse taset. Ühtlasi pidi tasemetöö andma kirjeldavat tagasisidet nii õpilasele, õpetajale, lapsevanemale kui ka haridusüldsusele. Protsessi komplekssusest tingituna keskendutakse selles artiklis kitsamalt tasemetöö disainimise protsessile ja saadud lõpptulemusele ning põhjendatakse tehtud disainiotsuseid. Uurijate ja praktikute vahelises koostöös (2018–2022) jõuti uudse lahenduse – kontekstipõhise tasemetööni, mida saab kasutada üle-eestiliseks põhiuuringuks. Õpilaste saavutatud loodusteadusliku pädevuse taset kirjeldatakse neljal tasemel üheksa tunnuse abil, mis on ülevaatlikkuse nimel rühmitatud omakorda neljaks: loodusteaduslikud teadmised, uurimuslikud oskused, probleemi lahendamise ja otsuse tegemise oskused ning kommunikatsioonioskused. Tasemetöö koosneb neljast alatestist ning kokku 35 ülesandest.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.05

Õppekavade käsitlus on olnud ajas kiiresti muutuv, ühest ja domineerivat paradigmat pole selles valdkonnas tekkinud. Selles artiklis käsitletakse logistika- ja transpordijuhtimise valdkonna õppekava arenguaspekte, lähtudes selle väljundipõhisusest ja interaktsioonist tehnoloogia arenguga. Tehnoloogiarikka valdkonna õppekavade nüüdisaja õpiväljundid haakuvad digitaliseeritud logistika- ja transpordijuhtimise keskkonna arengutrendidega. Seega hõlmavad õpiväljundid traditsioonilise kõrval lisaks inim-masin- ja masin-masin-suhtlemise valdkonda. Kuidas aga määratleda subjekti juhitud isevoolulise õppe (inim-masin) sisu ja õpiväljundid, on tehnoloogiakeskse hariduse puhul küsimuseks juba pikka aega. Artiklis käsitletakse viimati mainitud õpiväljundite formuleerimise, omandamise ja hindamise komplekssust, tutvustatakse terviklikku lähenemist tehnoloogiarikka valdkonna õppekava arendamisel ning kirjeldatakse e-õppe disainimudeli Carpe Diem kasutamist. Artikli empiiriline materjal põhineb IntelTransi projekti tulemustel, kus projekti Eesti-poolne partner oli Tallinna Tehnikakõrgkooli logistikainstituut.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.06

Ühiskondlikud muutused on suunanud kõrgkoole võtma rolli lõpetajate tööhõives ja arendama koostöövorme. Nii on oluline eestvedamine, mis aitab selgitada praktika arendusvajadusi ja viia ellu muutusi õppekavas. Artikli eesmärk on välja selgitada praktikaarenduse suundumused ja eestvedamise viisid kõrgkoolides. Uuringu keskmes olid täienduskoolitusel koostatud 27 iseseisvat tööd, milles kavandati praktikaarendust. Kvalitatiivse analüüsi tulemusel selgus, et õppekavaarenduse eestvedamiseks uurivad praktikaarendajad peamiselt õppekavade rakendamist ning harvem ka õppekava konteksti. Praktikaarendusi kavandades kasutati eestvedamisviise, mis aitavad luua õppekava eestvedajate õppimise visiooni, suunata õppejõudude õpetamisviise ja arendada õpikultuuri. Arendusülesandena nähakse peamiselt muudatusi õppekavas, kõrgkooli töökorralduses ja koostöös praktika osapooltega.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.07

Eesti koolides on muusikaõpetusel muusikakultuuri alusena eriline roll. Uuringud on kinnitanud muusikaõpetuse potentsiaali toetada õpilaste kognitiivsete võimete, emotsionaalsuse ja sotsiaalsete oskuste arengut ning kujundada üldist kultuuripilti. Uurimuse eesmärk on analüüsida muusikaõpetuse eesmärgiseadet, millest sõltub selle korraldus. Analüüs aitab mõista meie kultuuri- ja haridusruumi sobivatele alusprintsiipidele püstitatud eesmärkidele vastava õppesisu valikut ning teha sellest lähtuvalt informeeritud otsuseid. Vabariigi esimese perioodi muusikaõpetuse eesmärgid olid vajalikud rahvusliku haridussüsteemi loomisel, tänaseks on jõutud individuaalsete ja kollektiivsete identiteetide ning laiema muusikalise kirjaoskuse omandamiseni. Artiklis käsitletakse õppekavadele (1918–2023) ja intervjuudele (n = 5) tuginedes muusikaõpetuse eesmärkide kujunemislugu.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.08

Artikli autori eesmärk on empiiriliselt uurida algkoolilapse lauluhääle omadusi ja varieeruvust ning vaadelda olemasolevate muusikaõpikute repertuaari sobivust. Töö meetodiks on kolmanda klassi õpilaste hääleulatuse profiili mõõtmine, millega on võimalik kindlaks määrata hääle kõrguslik ja dünaamiline ulatus kõigil nootidel. HUP-ide tulemusi võrreldakse muusikaõpikutes kasutusel oleva repertuaari tessiturogrammidega, kus on kokku loetud igale noodikõrgusele vastavate nootide arv laulus. Tulemustest selgub, et Eesti kooli kolmanda klassi muusikaõpikutes leidub piisaval hulgal lastele mugava tessituuriga laule, kuid osale lastest need hääle eripära tõttu ei sobi. Hea lahendus on see, kui õpetaja kasutab muusikatunnis rohkem relatiivses süsteemis kirjutatud laule ja mudellaule, mis on oma tessituuride poolest vähem mahukad.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.09

Eesti õpetajad on hästi ette valmistatud aine õpetamiseks, kuid ebakindlamalt tuntakse end kunsti osaoskuste ja üldpädevuste seostamisel. Eesti uuendatud riiklik õppekava näeb kunsti ainekavas ette ainepädevuse ja üldpädevuste ühendamist. Õppekava rakendamist mõjutavad uuenduste sisu, kontekstuaalsed faktorid ja õpetajate isiklik tõlgendus. Tõlgendamisega seoses on täheldatud, et mida enam institutsionaalsed suunised õpetaja ootustest lahknevad, seda enam õpetaja ametlikust õppekavast eemaldub. Artikli eesmärk on esitada soovitusi, kuidas seostada kunstiõppes aine- ja üldpädevusi. Selleks et täpsemalt mõista, mil moel on seni üldpädevusi kunsti õppeainega seostatud, analüüsisime riikliku õppekava teksti, kunstide ainevaldkonna kirjeldust ning kunsti aine- ja õppekava rakendumist toetavaid metoodilisi tugimaterjale. Tuvastatud kitsaskohtadele tuginedes täpsustame edasisi rakendussoovitusi, kuidas luua terviklikku ja nii ainepädevust kui ka üldpädevusi kujundavat õppeprotsessi.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.10

Jaan Kõrgesaar tutvustab rahvusvaheliselt tunnustatud eestlasest neuroteadlase Jaak Panksepa ja tema kolleegi Lucy Biveni 2022. aastal ilmunud tõlkeraamatut "Vaimu arheoloogia: inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära". Mahukas teos keskendub vaimse tervise teemadele, sisaldades arutlusi nii hariduse ja kasvatusega kui mitmete naaberteadustega seonduvatest nähtustest. Süvitsi on käsitletud psühhofarmakone, mis seostuvad sõltuvuse, ärevuse, depressiooni ja hüperaktiivsuse kasvuga.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.11

Rain Mikser tutvustab lähimineviku ühe silmapaistvama haridusteadlase ja -poliitiku Peeter Kreitzbergi 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskogumikku "Peeter Kreitzberg – haridusteadlane ja poliitik". Kogumiku artiklid pärinevad Kreitzbergiga tema erinevatel eluperioodidel kokku puutunud inimestelt, käsitledes nii haridusteaduslikke ja poliitilisi küsimusi kui seiku seoses Kreitzbergi elu muude tahkudega. 

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.12