Hariduse areng eeldab teaduspõhiseid valikuid, koostööd ja õppijate kogemuste mõtestamist. Haridusega seonduvaid probleeme analüüsides ja uurides küsime sageli, kuidas teha koostööd, kuidas toetada õppimist, mida ja kuidas õpetada ning millest lähtuda õppeprotsessi, õppekava või õppematerjalide arendamisel. Eesti Haridusteaduste Ajakirja 2026. aasta vabanumber koondab artikleid, mida ühendab küsimus, kuidas luua tähenduslikke ja mitmekesiseid õppimisvõimalusi. Siinse vabanumbri artiklid tuginevad hiljutistele uuringutele ja hõlmavad erinevaid teoreetilisi raamistikke ning mitmekesiseid metodoloogilisi lähenemisi. 

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.01

Tehisintellekti laialdane kasutuselevõtt üliõpilaste seas on tekitanud vajaduse tegeleda hindamissüsteemide ümberkujundamisega. Olukorras, kus 89% üliõpilastest kasutab õppetöös tehisintellekti ja ligi 80% teeb seda hindeliste tööde puhul, on õppeasutustel keeruline leida tasakaalu akadeemilise petturluse ennetamise ja üliõpilaste ettevalmistamise vahel tehisintellekti vastutustundlikuks kasutamiseks. Varasemad uuringud käsitlevad selle probleemi mõningaid aspekte, kuid ükski neist ei esita terviklikult praktilisi soovitusi, millele toetudes hindamissüsteeme kujundada. Artikkel on kirjutatud narratiivse ülevaatena ja tugineb hiljutistele teadusartiklitele, varasematele ülevaadetele ja hiljuti avaldatud uuringute tulemustele, mille tulemusena esitatakse kõrgharidusspetsialistidele praktilisi juhiseid ja soovitusi. Artikkel sisaldab seitset soovitust tehisintellektikindla hindamissüsteemi kujundamiseks: 1) akadeemilise petturluse ennetamine ei tohi toimuda hindamise valiidsuse arvelt; 2) arutelude tulemusena saadud lahendusi (nt tehisintellekti kasutamise eeskirjad) tuleb kombineerida hindamise struktuurse ümberkujundamisega; 3) soovitatav on kahesuunaline lähenemisviis, mis eristab iseseisvalt saadud tulemust tehisintellekti abil täiustatud tulemusest; 4) hindamise ülesehitus peaks tagama sisemise kognitiivse koormuse säilimise, võimaldades samal ajal kõrvalise koormuse vähendamist; 5) tehisintellekti väljundi kriitiliselt hindamise võimest on saanud keskne oskus, mis eeldab laialdasi erialateadmisi; 6) mitmekesine hindamismeetodite kogum (Šveitsi juustu mudel) vähendab haavatavust nii petturluse kui ka eelarvamusi valiidsuse suhtes ja 7) tehisintellektikindel hindamine nõuab õppejõududelt püsivat ja integreeritud professionaalset arengut. Need seitse soovitust pakuvad praktikas rakendatavat raamistikku õppeasutustele, kus soovitakse säilitada hindamise valiidsust, toetada õppimist ja tagada akadeemilist ausust keskkonnas, kus tehisintellekt on laialdaselt kasutuses.

Full text

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.02a

Uuringu eesmärk oli selgitada ühe Eesti maakonna näitel, kuidas riigi, kohalike omavalitsuste (KOV) ja munitsipaalkoolide arengukavades kajastuvad haridusvaldkonna eesmärgid ning millisel määral on neis dokumentides kavandatud KOVi ja koolide vahelist koostööd. Uuring tugineb kvalitatiivsele dokumendianalüüsile ja standardiseeritud kontentanalüüsile. Analüüsi kaasati 14 riiklikku valdkondlikku arengukava, 7 KOVi arengukava ja 18 kooli arengukava. Temaatilise sidususe hindamiseks kasutati Eesti haridusvaldkonna arengukava 2035 põhjal loodud kodeerimismudelit, mis sisaldas 20 teemat ning võimaldas arvutada arengukavade koondskoori (0–20). Koostöö kavandamist hinnati neljaastmelisel skaalal (0–3) Fullani süsteemijuhtimise raamistiku alusel. Tulemused osutasid, et eri tasandite arengukavad rõhutavad erinevaid teemasid. Riiklikus vaates tõusevad esile elukestev õpe ja õpivõimaluste mitmekesisus, samal ajal kui KOVide ja koolide arengukavades domineerivad õpikeskkonna arendamine ja kaasava hariduse rakendamine. Koostööd käsitleti arengukavades enamasti üldsõnaliselt. Formaalse koostöö tasemele paigutus 13 kooli 18-st ning 4 KOVi 7-st. Süsteemijuhtimise tüpoloogia näitas, et esindatud olid kõik Fullani neli tüüpi, kuid enim kuulusid koolid "range hierarhilise alluvuse" tüüpi. Uuringu tulemustest järeldub, et haridussüsteemi sidususe tagamiseks tuleb strateegiline planeerimine tasanditeüleselt sidustada, rollid selgelt määratleda ning koostöö kavandamine sisukaks ja eesmärgipäraseks kujundada.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.03

Artiklis selgitatakse, millised institutsionaalsed ja kultuurilised tegurid toetavad või takistavad kollegiaalset õppimist ning koostöise õppimiskultuuri kujunemist ülikoolis. Tallinna Ülikoolis läbi viidud instrumentaalne juhtumiuuring käsitles akadeemiliste arendajate loodud formaati "KoosÕppeJõud" kui kollegiaalset õppimist vahendavat praktikat. Tulemused näitavad, et kollegiaalse õppimise toetamiseks ja koostöise õppimiskultuuri kujundamiseks on vajalik süsteemne lähenemine, kus kollegiaalne õppimine on seotud juhtimise, töökorralduse, akadeemilise identiteedi ja õpetamise väärtustamisega. Uuring rõhutab akadeemiliste arendajate rolli kollegiaalse õppimise ja koostöise õppimiskultuuri kujundajatena, tõstes esile nende võimalusi mõtestada ühiselt õpetamispraktikaid ja toetada professionaalset arengut organisatsiooni tasandil.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.04

Artikkel käsitleb aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosiga täiskasvanud kõrgkooliõppijate kogemusi õppimisest ja õpistrateegiatest ning seda, milliseid õppijakeskse õpidisaini elemente nad tajuvad kõrghariduses õppimist toetavana. ATH-ga õppijate toetamisel keskendutakse sageli üksikutele kohandustele, kuid vähem on teada selle kohta, kuidas nad ise oma õppimist kogevad. Uuringus koguti ATH diagnoosiga täiskasvanud kõrgkooliõppijatelt andmeid poolstruktureeritud intervjuudega ning tulemused näitavad, et õppijate jaoks on kesksed oma diagnoosi teadvustamine ja eneseaktsepteerimine, ajasurvega seotud käivitumine, huvi- ja tähenduslikkusepõhine õpimotivatsioon ning mõtestamisele toetuv õppimine. Toimetulekut toetavad veel keskkonna teadlik kujundamine, kehalised ja sensoorsed võtted, digivahendid (sh tehisintellekt) ning sotsiaalne tugi ja õpipartnerlus. Õppijakeskset õpidisaini toetavate elementidena toovad õppijad esile kursuse selget ülesehitust ja ootuseid, vaheldusrikast õpet, õppimise käigus antavat tagasisidet, õppejõu kättesaadavust, paindlikku rühmatöö korraldust, valikuvõimalusi soorituses ning praktilisi kohandusi. Oluliseks peetakse ka psühholoogilist turvalisust, mis mõjutab õppijate valmisolekut oma vajadusi sõnastada ja tuge kasutada. Tulemused osutavad, et ATH-ga täiskasvanud kõrgkooliõppijate toetamisel on oluline siduda õppija enesejuhtimist toetavad strateegiad selge, paindliku ja psühholoogiliselt turvalise õpikeskkonnaga.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.05

Õpilaste matemaatikatulemusi seostatakse sageli nii üldiste kui ka ainespetsiifiliste hoiakutega, kuid ei ole selge, kas matemaatikaoskusi selgitavad paremini üldine akadeemiline ärevus ja õpihuvi või ainespetsiifiline matemaatikaärevus ja huvi. Õpilaste sugu ja 3. klassi varasemaid tulemusi kaasanud uuring selgitab, millised tunnused prognoosivad 5. klassi matemaatikatulemusi paremini. Uuringus leiti, et 5. klassi matemaatikatulemusi prognoosivad oluliselt vaid matemaatikaspetsiifiline ärevus ja huvi ning varasemad matemaatikatulemused. Lisaks selgus, et tüdrukutel on kõrgemad nii matemaatikaärevus kui ka üldine akadeemiline ärevus, kuid madalam huvi matemaatika vastu kui poistel. Samas ei ilmne üldise huvi ja matemaatikatulemuste puhul kummaski klassis soolisi erinevusi. Uuringu tulemused rõhutavad, et õpilaste pädevuse ja heaolu toetamiseks on vaja eristada erinevaid ärevuse tüüpe ning luua sihipäraseid sekkumisi.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.06

Eesti põhikooli riikliku õppekava ainevaldkonna "Matemaatika" kohaselt on matemaatikaõppe eesmärk kujundada õpilastel eakohane matemaatikapädevus, mida peaks toetama õppematerjalid, ent meil puudub teadmine, kuidas need seda rolli täidavad. Siinse uuringu eesmärk on luua õpilaste matemaatikapädevuse arendamisvõimalustele keskenduv õppematerjalide analüüsimise raamistik ja uurida selle alusel 8. klassi matemaatikaõpikus pakutavaid võimalusi õpilaste matemaatikapädevuse terviklikuks arendamiseks. Uuringu käigus loodud raamistik käsitleb kolme dimensiooni: matemaatikapädevus (6 kategooriat), pädevusega seotud tegevus (4) ja pädevuse arendamise potentsiaal (5). Õpiku analüüs näitab, et ülesannetest on 78% protseduurilised, 21% arendavad kommunikatsioonipädevust, 20% esituspädevust, 5% arutluspädevust, 3% probleemi lahendamise ja 3% seoste loomise pädevust ning 59% eeldavad tegevusena jäljendamist ja 44% konstrueerimist. Pädevuse arendamise seisukohast neutraalseid või sihipärast arendamist kitsendavaid ülesandeid on 12%.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.07

Eesti keele kui teise keele õppe tõhustamiseks on vaja arendada õppematerjale ning uurida nende kasutamist reaalses õppetöös. Artiklis käsitletava uuringu eesmärk oli selgitada välja, kuidas avalduvad kommunikatiivse õppekomplekti "Sõnajalaõis B2.1" (Kitsnik, 2019a, 2019b) metoodilised kavatsused gümnaasiumiõpilaste hinnangutes. Täpsemalt uuritakse, milliste õppematerjali omadustega seostavad õpilased huvitavust, jõukohasust ja arendavust ning milliseid arendussoove nad esitavad. Õppekomplekti iseloomustavad autentne audiovisuaalne sisend, rohked suhtlustegevused, grammatika ja sõnavara lõimitud õpetamine ning mängustatud ülesanded. Uuringus analüüsiti õppekomplekti järgi ühe õppeaasta jooksul õppinud kolme õpperühma õpilaste (n = 41) tagasisidet. Andmed koguti anonüümse veebiküsimustikuga ning neid analüüsiti kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt. Tulemused näitavad, et õppekomplekti peeti üldiselt huvitavaks, jõukohaseks ja arendavaks. Huvitavusega seostusid õpilastel tänapäevased ja lähedased teemad, audiovisuaalne sisend, aktiivne suhtlemine ning mängulisus. Jõukohasust toetasid komplekti selge ülesehitus, õppetegevuste arusaadavus, paras maht ning korduv harjutamine. Arendavust seostati autentse keelekasutuse, elulise sõnavara, rohkete rääkimisvõimaluste ning mõtlema suunavate ülesannetega. Arendusvajadusena väljendasid õpilased soovi õppetekstide suurema mitmekesisuse, õppetegevuste raskuse diferentseerimise ning grammatika-, sõnavara- ja kirjutamisõppe mahu suurendamise järele. Tulemused täiendavad teadmisi õppijate ootustest kommunikatiivsele keeleõppele ning osutavad õppijate vaatenurga olulisusele õppematerjalide arendamisel ja hindamisel.

Summary

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.08

Tallinna Ülikooli Kirjastuse 2024. aastal välja antud kogumik "Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas" koondab Tallinna ja Tartu ülikooli õppejõudude kogemusi õpetamise arendamisel. See on esimene eestikeelne kogumik, mis tutvustab ülikoolis õpetamisega seotud tegevus- ja arendusuuringuid. Neljas teemapeatükis käsitletakse koostöise õpikultuuri kujundamist, õpetamise uurimist, õppija toetamist ning kõrgkooli tuge õppejõu arengule. Näited rõhutavad, kui tähtsad on koostöö kolleegidega, refleksioon, mentorlus ja institutsionaalne tugi. Teooriat praktikaga siduv kogumik pakub õppejõududele tuge ja ideid, kuidas arendada õppimist toetavat õppekava ning õpikultuuri.

DOI: https://doi.org/10.12697/eha.2026.14.2.09